LOE TÄISMAHUS | Ossinovski pildus sotside üldkogul teravaid kriitikanooli Reformierakonna pihta: "Siim Kallase kunagisest lendoravast on saanud lastud vares"

 (290)

Jevgeni Ossinovski
Jevgeni OssinovskiFoto: Tiit Blaat

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogul Pärnus toonitas partei esimees Jevgeni Ossinovski, et tulevikku ehitavad need, kes julgevad. Ka Ossinovski kõne oli julge ja terav ning märkimisväärselt kriitiline endise koalitsioonikaaslase Reformierakonna suhtes.

Sotsiaaldemokraadid valisid erakonna üldkogul 404 poolt- ja 13 vastuhäälega erakonna esimeheks tagasi seda kaks aastat juhtinud Jevgeni Ossinovski. Samuti kinnitas üldkogu Jevgeni Ossinovski ettepanekul erakonna peasekretäriks tagasi Kristen Kanariku.

Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimeesteks valiti sotside Viljandi piirkonna juht ja parlamendi sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt, sotside fraktsiooni esimees Tallinna volikogus Anto Liivat, sotside Tartu piirkonna juht ja riigikogu fraktsiooni aseesimees Heljo Pikhof ning kultuuriminister Indrek Saar.

Samal teemal:

Üldkogul kinnitati ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna 2017. aasta kohalike valimiste platvorm ning 2016. aasta majandusaruanne.

Üldkogu alguses sai sõna erakonna esimees Jevgeni Ossinovski. Loe Ossinovski kõnet täismahus:

Jevgeni Ossinovski: Tulevikku ehitavad need, kes julgevad

Austatud üldkogu! Head sotsiaaldemokraadid!

Hiljuti küsis minult keegi, mis on olnud esimeheameti kõige meeldejäävam hetk. Siis, kui juuksur näitas toona veel 30-aastasele minule mu esimest halli karva. Esimehe esimene. Kõlab nagu koduveini nimi. Sellest järgmised ei ole enam nii palju huvi pakkunud.

Kui peaksin võtma oma järgneva kõne – ja see on pikk, ma pole aasta aega rääkida saanud – kokku ühte Twitteri säutsu, siis kõlaks see nii: „Tulevikku ehitavad need, kes julgevad.“

////////

744 päeva tagasi usaldasite te siinsamas Pärnus minu kätesse Eesti kõige progressiivsema, kõige tugevama sotsiaalse närviga, kõige põhimõttekindlama erakonna juhtimise. Miks? Tegite seda selleks, et sotsiaaldemokraadid julgeksid muuta. Viia ellu muutused, mis on meie ühiskonna pikaajaliseks eduks vajalikud.

Te ei valinud mind selleks, et ma tiksuksin leplikult reformierakonna ajaarvamise järgi, mis on nagu õigeusu kalender, mis jääb igast sündmusest kaks nädalat maha. Olulisemates küsimustes on aga nende puust kellad sootuks seisma jäänud. Hetkes, kui Siim Kallas lahkus.

Te teadsite kaks aastat tagasi, et nii ei saa Eesti edasi minna. Ei tohi. Sest – nagu mäletate – see, mis tõi meid sinna, ei viinud enam edasi. Te teadsite, et on vaja muutuseid, et käia kaasas muutuva maailmaga, ja te teadsite, et tuleb langetada julgeid otsuseid. Need otsused ei pruugi meeldida kõigile, aga nad on vajalikud.

Kahaneva rahvastiku, kokku kuivava tööturu ja kasvava ebavõrdsusega ühiskond hakkab kaotama usku tulevikku. Eesti ei saa seda lubada.

Olime jõudnud taasiseseisvusperioodi ühe kõige aeglasema, alla 1-protsendilise majanduskasvuni. Lubatud lähenemise asemel Euroopa jõukamate riikide elatustasemele hoopis kaugenesime sellest. Tõsi, jõukal vähemusel läks paremini küll, sest samal ajal sai Eestist üks kõige suurema sotsiaalse ebavõrdsusega riik Euroopas.

Lahendusena on Reformierakond alati pakkunud ühte – langetame kõrgepalgaliste makse. Jõukamad satuvad sellest vaimustusse ning asuvad innovaatilist ja tulevikulist majandust looma. Kui neilt siis küsiti, miks ei ole madalam tulumaksumäär toonud kaasa paremat tootlikkust, ütlesid nad, et tuleb veel rohkem kõrgepalgaliste makse alandada ja küll siis tuleb.

See tuletab mulle meelde 19. sajandil levinud ravivõtet. Nimelt arvati mitmel pool Euroopas, et kokutamise põhjuseks on liiga suur keel ning raviks lõigati pool keelt ära. Kui paranemise asemel ilmnes hoopis veremürgitus, ütles doktor, et probleem pole selles, et ravi on vale, vaid tuleb lihtsalt rohkem lõigata.

Kui vanad lahendused ei tööta, tuleb siiski uusi otsida. Nii olen ka teinud. Viimase kahe aasta jooksul on sotsiaaldemokraadid muutunud julgemaks. Meie ilmavaateline vundament – selgemaks. Meie oskus, tahe ja võime Eesti poliitikat ja Eesti riigi tulevikku suunata – tugevamaks. Koos sellega on kasvanud ka vastutus. Me juhime Eesti poliitikat ja vastutame selles järgnevate põlvede ees.

Meie ministrite meeskond – Indrek, Urve, Andres, Sven – on kõige kogenum ja professionaalsem ministrite tiim. Liialdamata. Me oleme toonud ministeeriumidesse valdkonna kompetentsi, kus seda ei ole olnud aastaid. Mõnel juhul isegi üle 10 aasta. Eks, Indrek?

Igaüks neist on viimase poole aasta jooksul teinud ebainimlikke pingutusi turvalisema, maailmas hinnatuma, uuenduslikuma, edukama, hoolivama ja – last but not least – kultuursema Eesti nimel. Teinud seda ikka oma perede arvelt. Aitäh teile!

Meie Riigikogu fraktsioon on suurepärase Kalvi juhtimisel Riigikogu ühtseim meeskond, sest me jagame ühiseid väärtusi ja ühiseid eesmärke. Tänu neile 15 inimesele on meie valitsusdelegatsioonil tugev ja kindel olla, me teame, et Riigikogus on meid toetav meeskond, mitte kogum egoistlikke huvisid. See on tiim, kes julgeb seista ühiskondlike põhiväärtuste eest ka siis, kui see on ebapopulaarne. Sõbrad! Nad on ära teeninud meie kõigi aplausi!

///////////

Viimased kolm aastat on Eesti liikunud sotsiaaldemokraatliku teed ja meie poolt juba tänaseks saavutatu on erakordne.

Eesti tulevik on meie järeltulev põlv. Sotsidele ei ole see klišeelik sõnakõlks. Meie rakendatud laste ja perede toetamise reform on Eesti ajaloo kaalukaim. Lapsetoetuste kolmekordne tõus ning 3-lapseliste perede 500-eurone toetus, elatisabifond, riiklik huvitegevuse toetus, tasuta koolilõuna kogu koolitee ulatuses, lasteaiakohtade loomine, tõhusam vanemahüvitis. Juba esimesel aastal suutsime vähendada absoluutses vaesuses elavate laste arvu kaks korda ehk enam kui kümne tuhande lapse võrra! Mõni aasta tagasi tundus see uskumatuna, aga aastaks 2019 suudame viia laste vaesuse näitajad Põhjamaade tasemele.

Laste võrdsete võimaluste tagamisel on võtmeroll haridusel. Hea haridus annab garantii, et tulevikupõlvkondadel läheb tänasest paremini. Sotsiaaldemokraadid on hariduse erakond. Lähiaastatel kasvab hariduse rahastus enam kui 100 miljoni võrra, õpetajate palk kerkib ligi 50% ning riik aitab omavalitsustel teha sama ka lasteaiaõpetajate palgaga. Me oleme lihtsustanud noorte ligipääsu kõrgharidusele, tagades enamatele vajaliku õppetoetuse, ning suurendanud doktorantide sotsiaalseid garantiisid. Järgmise suure sammuna pikendame koolikohustust, sest 9. klassi haridusega ei ole 21. sajandi Eestis võimalik edukas olla.

Me viime ellu maksureformi. See jätab 75% Eesti töötajatest igakuiselt kätte üle 60 euro ning toob vaesusriskist välja 50 tuhat töötajat. Me asusime pakkuma süsteemset ümberõpet täna töötavatele inimestele, kelle oskused on vananenud või puudulikud. Selliseid töötajaid on Eestis üle 100 tuhande.

Eesti suur regionaalne ebavõrdsus ei ole normaalne. Kauaoodatud haldusreform on jõudmas lõpule, ent lisaks piiride nihutamisele eraldame omavalitsustele täiendavalt üle 50 miljoni euro ning suurendame kohalike kogukondade vabadust ja vastutust kohalike teenuste pakkumisel.

Me oleme saavutanud läbimurde tervishoiu rahastamise küsimuses, millest räägiti terve kümnend, aga ei tehtud mida. See tagab süsteemi jätkusuutlikkuse ja lühendab ravijärjekordi. Eesti inimeste tervis paraneb tugevama tubaka-, alkoholi- kui ka narkopoliitika tulemusel.

Nii julgeid edasiminekuid ühiskondlike tuumprobleemide lahendamisel ei ole Eestis ammu olnud. Ja, head sotsiaaldemokraadid, me võtame alles soojendusdressi seljast! Muidugi on mõningaid samme saatnud kriitika, kohati ka mõistmatus ja hirm. On öeldud, et meie tehtavad muutused toimuvad liiga kiiresti. Tahaks rahu ja stabiilsust.

On ka neid, kes igatsevad Reformierakonna poolt pakutud poliitilist vaikelu. Midagi ei muutunud ja oligi rahulik olla. Eks meist igaühes on soov stabiilsuse järele, aga seda võimalust meile antud ei ole. Maailm areneb nii meeletu hooga, et avatud väikeriigina peame mitte lihtsalt arengutega sammu pidama, vaid edu saavutamiseks olema sammu võrra ees.

///////

Juba aastaid tagasi oli selge, et Reformierakonnaga Eesti edasi ei liigu. Ent läks aega, enne kui suutsime nad lõpuks eelmisel sügisel valitsusest välja tagurdada. Kallite moeaksessuaaride kandmine ei ole innovatsioon. Milline on olnud Reformierakonna viimane Eestit muutev idee viimase 10 aasta jooksul? Kellele meenub, sellele teen pärast üldkogu värvilise sokipaari välja.

Siim Kallase kunagisest lendoravast on saanud lastud vares. Seepärast tuleb teha kõik, et vältida Reformierakonna kiiret naasmist riigivõimu juurde. Keskpärasuse ja poliitilise vaikelu tagasitulek oleks Eestile suureks tagasilöögiks. Kõige jõukamatele maksukingitusi tegev eliidipartei saab küll Tarmo Noobi kiituse, aga ei vii edasi. Ja Eestil ei ole aega nende valitsemisele kaotada.

Küll aga soovin Reformierakonnale edu maailmavaate ära otsustamisel ja uute ideede genereerimisel, opositsioon on selleks hea koht. Tõeliselt liberaalset erakonda on Eesti poliitikas vaja, EKRE lahjasid versioone on meil juba rohkem kui küll.

/////////

Inimeste ebakindlus tuleviku suhtes on muidugi mõistetav. Kiirete muutuste perioodidel on see alati nii. Lisaks toob üleilmastumine paljude uute võimaluste kõrval endaga kaasa ka uued ohud.

Probleem ei ole muidugi mitte muutumises kui sellises. Muutus on loomulik ja alati olnud. Ühiskondlikuks proovikiviks on muutuste kasvav kiirus, millega on aina raskem toime tulla.

Kui aastani 1900 kahekordistus inimteadmine umbes sajandi jooksul, siis 20. sajandi keskpaigaks juba iga 25 aastaga. Tänaseks kahekordistub info hulk kord aastas ning lähiaastatel toob „asjade internet“ kaasa globaalse info kahekordistumise iga 12 tunni tagant. Sellist asja ei ole mitte kunagi inimajaloos olnud ning maailm ei oska sellega toime tulla. Me ei suuda hoomata protsesside sügavamat tähendust ega eristada usaldusväärset infot sihilikust valest.

10 aastat tagasi kuulasime autos raadiot, et saada teada ees olevatest ummikutest. Täna kasutame selleks äppi, mis toob meieni reaalajas teiste liiklejate mobiiltelefonide liikumiskiiruse igal teelõigul.

Peale igapäevase eluolu mõjutab tehnoloogia areng ja üleilmastumine ka majandust. Majandus mõjutab omakorda inimeste tööd. Digimajanduse areng kaotab igal aastal maailmas miljoneid töökohti. Isesõitvad veokid vabastavad Euroopas ligi 5 miljonit autojuhti. Ja see on järgmise kümnendi, mitte sajandi küsimus.

Muutus tuleb, tuleb igas valdkonnas ega jäta kedagi puutumata. Kõik muutub. Majandusliku efektiivsuse mõttes on tegemist teretulnud muudatusega, ent inimesele tähendab see tehnoloogilist töötust. Olukorda, kus inimese senised oskused ja kogemused muutuvad lihtsalt kasutuks.

See ei ole utoopiline tulevik. Majanduse kohanemine areneva tehnoloogilise keskkonna ja väheneva rahvastikuga on Eesti ettevõtete ja töötajate igapäev. Aastal 2000 oli Eesti põllumajanduses tööl 39 tuhat inimest, täna on neid kolmandiku võrra vähem. Mäetööstuses oli siis 8 tuhat töötajat, tänaseks vaid 3 tuhat. Tootmismahud on samal ajal aga oluliselt kasvanud.

See ei ole muidugi ainult kuiv statistika. Me kõik teame kedagi, keda tehnoloogiline töötus on isiklikult puudutanud. Mina käisin lapsena koos vanaisaga Aseri Keraamikatehases suurte silmadega vaatamas, kuidas suured higised mehed vormisid oma kätega savist telliskive, lükkasid seejärel vagonette ahjudesse ning siis laadisid telliseid käsitsi alustele. Seal töötas sadu inimesi. Täna on seal täisautomaatne tsehh, milles 5 inimest jälgib arvutiekraani.

Aga seda ei tohi võtta traagiliselt. Majandus muutub efektiivsemaks ja kohaneb muutuva maailmaga.

Seda kinnitab esmapilgul paradoksaalne, aga tegelikult väga loogiline tööturustatistika. Viimase viie aastaga on tööpuudus langenud kaks korda. Samal ajal on koondamiste arv hoopis kasvanud ligi kolmandiku võrra. Korraga on suurenenud nii ettevõtete värbamised kui ka koondamised. See tähendab, et osa töökohti kaob, aga kaduvate töökohtade asemele tulevad uued.

Need uued ei ole aga samad töökohad. Uus majandus eeldab teistsuguseid oskuseid ja kogemusi. Töökohad ei teki ka samasse kohta, kust nad ära kaovad. Mäetööstus vabastas tööjõudu Ida-Virumaal, aga IT areneb Tallinnas.

Lähima kümnendi jooksul kaob veel ligi neljandik tänastest töökohtadest, tööealine elanikkond väheneb Eestis samal ajal ligi 100 tuhande inimese võrra. See on tohutu transformatsioon, mis ei jäta kedagi puutumata ning kui me selleks ei valmistu, jääme maha.

Selles kontekstis on groteskne, et oleme avalikkuses viimastel kuudel arutlenud kirglikult selle üle, kas pudel õlut tohib maksta 20 senti rohkem või mitte. Lihtsalt piinlik. Parafraseerides Friedrich Nietzschet, kui maja põleb, võiks õlle joomata jätta.

Muutused majanduses on muutnud ka inimeste sotsiaalset positsiooni. Kogu maailmas on viimased aastakümned toonud kaasa ühiskondliku ebavõrdsuse kasvu, mis tähendab, et need, kes ei suuda kohaneda, jäävad edukamatest järjest maha. Kasvav ebavõrdsus sünnitab aga mürgise poliitika. Demokraatlik ühiskond ei saa lõpmatult eksisteerida nii, et vähemusel läheb järjest paremini, aga enamus tammub paigal või vajub.

Sellistel juhtudel on poliitikas alati tõusnud fundamentalism, on alati tulnud need, kes on pakkunud primitiivseid lahendusi ja tahtnud progressi seisma panna. Muidugi, eks sisserändajaid ja etableerunud poliitilist eliiti on palju lihtsam süüdistada kui arvutit, mis töökoha tegelikult ära sõi.

Kõige rohkem on töökohti kadunud töötlevas tööstuses ning kaotanud on eeskätt 40ndates ja 50ndates mehed. See on valus protsess, mille peal mängib nii Trump, Le Pen kui ka Helme. Keskealine madala sissetulekuga maapiirkonna mees on EKRE lojaalseim valija.

On oluline tähele panna, et meie kodukootud radikaalid ei ole midagi Eestile omast. Poliitiline mullistus raputab praegusel ajal kogu Lääne maailma.

////////

Tahaks alustada Suurbritanniast, aga enne eesistumist ja Brexiti läbirääkimiste algust ei saa seda kahjuks ausalt teha. Prantsusmaal aga läks paremini – ja seda saab.

Prantslased ei valinud endale pelgalt presidenti, vaid märksa enamat. Nad valisid tuleviku ja mineviku, muutuste ja isolatsiooni vahel.

Viimaste kümnendite tehnoloogiline areng on toonud Prantsusmaale seninägematuid võimalusi, aga olnud ka valuline. Selle aja jooksul on nad kaotanud ligi kolmandiku töötleva tööstuse töökohtadest.

On muidugi mõistetav, et miljonid prantslased on pettunud. Samal ajal on nad kaotanud usu peavoolu poliitikutesse, kelle aastate jooksul pakutud lahendused on olnud kas poolikud või tulnud liiga hilja.

Nõnda jäidki paljud uskuma inimest, kes ütles, et kõik on tegelikult väga lihtne. Tuleb sulgeda piirid võõra kauba eest, et kaitsta vabrikuid. Tuleb lahkuda Euroopa Liidust, et olla oma maal ise peremeheks. Tuleb saata välja töökohti röövivad immigrandid. Tuleb minna ajas tagasi ja ongi elu ilus!

Meie kõigi õnneks osutus pettumusest tingitud poliitiline laine sel korral liiga nõrgaks, et neelata Prantsusmaa ja koos sellega – mis seal salata – kogu Euroopa Liit. Need, kes usuvad progressi, kes usuvad tuleviku võimalustesse, said veel ühe võimaluse, et tõestada: tehnoloogiline muutus ja sotsiaalne heaolu ei ole vastandid. Et õige vastus inimeste hirmule tuleviku ees ei ole isolatsioon, vaid ettenägelikum ja julgem juhtimine. Tehnoloogiline areng suurendab tootlikkust ja parandab inimeste elujärge, aga vaid siis, kui ühiskond suudab muutustega õigeaegselt kohaneda.

See ei ole teoreetiline mõtisklus, head sõbrad! Kordan, see võib olla Prantsusmaa viimane võimalus.

////////////

Mõnele teisele riigile seda enam ei antud. Sama rahulolematus tõi meile eelmisel aastal Trumpi.

Keerulises maailmas soovivad inimesed aina enam lihtsaid lahendusi. Mitte tõeseid, vaid lihtsaid lahendusi.

Donald Trump sai Valgesse majja, öeldes, et tegelikult on kõik imelihtne. Sisseränne on probleem? Ehitame seina. Töökohad on kolinud mujale? Kolime tagasi. Palgad on madalad? Tõstame palka. Ja pensioni. Ja sõjaväe rahastamist. Maksud on ka kõrged? Langetame muidugi.

Hiljuti sai tal täis 100 päeva ametis ning ta pidi tunnistama, et USA presidendi töö on raske. Kui ta tervishoiureform Kongressis läbi kukkus, ütles ta nii: „Kes oleks võinud arvata, et tervishoiusüsteem nii keeruline võib olla?“ Näiteks, Ameerika Ühendriikide president.

Nagu üks kuulus tsitaat ütleb: „Igale keerulisele probleemile on alati olemas lahendus, mis on lihtne, selge ja väär.“ Tuleb tunnistada, et lahendused keerulistele probleemidele ongi… keerulised.

////////////

Labaseid populiste, kes nõuavad korraga kõrgemaid toetusi ja madalamaid makse, on Euroopas ja Eestiski muidugi ennegi olnud. Mis on aga uus, on see, et poliitiliseks reaalsuseks on muutunud fundamentalistid, kes tahavad lõhkuda demokraatliku õigusriigi alustalad. Seavad küsimuse alla Eesti põhiseaduse. Ja see on juba tõsiselt ohtlik.

Kahjuks on Hegelil õigus, et ajaloo suurim õppetund on see, et ajaloost ei õpita. Sest ajaloos on see korduvalt järele proovitud. Weimari Saksamaal lõi üleilmne majanduskriis inimeste usu paremasse tulevikku tõsiselt kõikuma. Ja just siis tõusid need, kes ütlesid, et probleem ei ole majanduses, vaid osades kaaskodanikes, et probleem on demokraatias kui sellises. Me teame, millega see lõppes.

Mille poolest meie oma fundamentalistid teistmoodi on? Eesti keeles räägivad. Mitte eriti hästi. Aga nii hästi, kui haridus võimaldab.

Teate, ma tegin kord katse ja püüdsin aru saada, kuidas EKRE mõtleb. Läksin tuppa, sulgesin uksed ja tõmbasin kardinad ette, kustutasin tule, vaatasin tühjusesse, sõrmitsesin helmeid. Mõtlesin Eesti ühiskonna põletavaimale probleemile, suurimale meie ees olevale väljakutsele. Kes olid küll need kaabakad, kes tapsid Paides meie neli kuningat?

Ütlesin aasta tagasi, et EKRE rüvetab Eesti lippu, kuna nad ei kanna selle lipu väärtusi.

Olgem ausad, mitte keegi teine ei kaitse Eestis inimese vabadusi ja õigusi nii, nagu seda teeme meie, sotsid. EKRE tahab sulgeda Eesti uksed ja aknad välismaailma eest, keelata armastust, nad tahavad suukorvistada kohtunikud ja kusagil lõikavad nad oma vihast nüristunud kääridega juba välja šabloone, mille järgi hinnata, kes on õige ema, õige eestlane, õige inimene.

Teised erakonnad on öelnud, et see on okei. Reformierakond ütles, et see on ok. Teised vaikisid. Meie ütleme selgelt: see ei ole okei. Inimese vabadused ja õigused on ülimuslikud. 19. sajandi tõuloomade aretuskeskust võite oma mõisahoovis mängida. Täna on aasta 2017 ja Eesti läheb edasi, mitte tagasi pimedusse.

Teate, ma vaatan Eesti poliitikas ringi ega saa aru. Mitmes erakonnas on võimule tulnud uued esimehed, kes on tagurlikumad, kitsarinnalisemad ja väiklasemad kui nende erakondade asutajad.

Isegi reformierakond kardab olla liberaalne. Argust varjatakse Kristen Michali ja Martin Helme kallistusega, mida Hanno Pevkur pühalikult õnnistab. Argpükslikust ühiskonna lõhestamisest ja inimestesse ebakindluse süstimisest püütakse teha tugevus („Tugev Eesti“, mäletate).

Ent poliitika eesmärgiks ei tohi olla inimeste hirmude süvendamine, vaid kindlustunde andmine üheskoos edasi minekuks. Just seda esimest aga püütakse teha, võimendades hirmu vihaks. Vihaks teiste inimeste vastu, vihaks muutuste vastu. Jah, sellega võib võita hirmunud inimese toetuse valimistel, aga sellega ei saavuta edu riigi ja ühiskonnana.

Poliitika ei ole iludusvõistlus, vaid vastutus järgnevate põlvede ees. Seda vastutust tajub liider kõige selgemalt tagasivaates, kui mõtleb, mida kõike oleks saanud teha, aga mis jäi erinevatel põhjustel tegemata, et täna asjad paremad oleksid. Kahjuks on vähe neid, kes tajuvad seda vastutust siis, kui nad seda kannavad.

Sotsiaaldemokraadid ei mängi, me julgeme võtta vastutust. Meie ei kohku tagasi, et rasked, aga vajalikud otsused võivad nende tegemise hetkel olla ebapopulaarsed. Ei anna alla, kui muutuste ellu viimine on vaeva- ja aeganõudev. Tõelised liidrid juhivad, mitte ei lase ennast juhtida inimeste lühiajalistest impulssidest.

/////////

Jah, viimasel ajal tundub, et me ärkame igal hommikul uude maailma. Ennenägematult kõrgete panustega poliitilisi mänge – nii siseriiklikke kui geopoliitilisi – mängitakse Euroopas, Ameerikas kui Araabia poolsaarel. Ja veel õhtul ei tea keegi, mis seis on mängulaual hommikuks. Sellises olukorras on naiivne petta enda illusiooniga, et kusagil on paar lihtsat lahendust, mis toovad stabiilsuse. Et kusagil on valmis terviklahendus, aga seda on lihtsalt kiivalt varjatud inimeste ees.

Ärge uskuge kedagi, kes ütleb, et ta teab, milline on Eesti kümne aasta pärast ning milliseid otsuseid tuleb siis langetada. Ei tea. Meist keegi ei tea.

///////

Küll aga on meil selge siht ja põhimõtted, millest tulenevalt poliitilisi otsuseid langetada. Sotsiaaldemokraatide sihiks on uuenduslik, iga Eesti inimest väärtustav vaba riik.

See on uuenduslik ja julge riik, mis julgeb sammuda edasi ning on piisavalt nõtke, et olla globaalse innovatsiooni eestvedaja. Tehnoloogiline muutus ei ole miski, millega resigneerunult kohaneda. Ükski ühiskond ei ole saavutanud edu, nuttes taga vanu aegu.

Masinad on vabastanud ning vabastavad jätkuvalt inimest mõttetult rutiinsest ja ohtlikust tööst. Olgu selleks nõudepesu, allmaatööd või bussi juhtimine. See võimaldab inimestel keskenduda tööle, mis väärtustab inimest inimesena. Ülesannetele, mis nõuavad loovust ja muudavad töötamise nauditavamaks ning mille eest makstakse üldjuhul ka kõrgemat palka.

See on inimest hoidev riik, milles kedagi ei jäeta maha. Me anname endale aru, et tehnoloogia areng seab inimestele uued, kõrgemad nõudmised.

Küll ei nõustu ma kõigi nende õudusstsenaariume maalivate tehnoloogiagurudega, kes ütlevad, et õige pea ei ole enamikul elanikkonnast mingit mõistlikku rakendust tööturul ning nende lojaalsust tuleks hakata ostma kodanikupalgaga. See meenutab mulle taaskord 19. sajandi diskussioone sellest, kuidas aurumasin teeb nii palju tööd ära, et inimesed hakkavad töötama paar tundi nädalas ja muul ajal elu nautima. Tegelikult on vanade töökohtade asemele tulnud lihtsalt uued ja elutempo hoopis kiirenenud.

Küll aga kasvatab tehnoloogiline töökohtade kadu loomuldasa ebavõrdsust ühiskonnas, mis kasvatab pingeid ühiskonnas. Selleks tuleb valmistuda ning tulevikus investeerida inimeste võrdsete võimaluste tagamisse – haridusse ja elukestvasse õppesse – kordades enam, kui siiani oleme vajalikuks pidanud. Enam ei ole võrdsete võimaluste tagamine maailmavaateline valik, humanistlik soov tagada kõigile inimestele parem elu – ehkki ka seda. See on hädavajadus, et hoida Eestit tuleviku teel.

Peame looma uue, 21. sajandi sotsiaalse mudeli, mis arvestab kiire arenguga ning töösuhete muutuva iseloomuga ning suudab pakkuda vajalikku sotsiaalset kaitset, et inimesed suudaksid elus edukalt edasi liikuda. Haridus-, tööturu- ja sotsiaalpoliitikast on saanud majanduspoliitika olulisim komponent. Võrdsemad ühiskonnad on õnnelikumad, sidusamad ning arenevad kiiremini.

Lõpuks ja kõige olulisemalt on see iga inimese vabadust hoidev riik. Meie väärtused on see juurestik, mille peale tulevikku ehitada. Meie sihiks on vaba ühiskond, kus iga inimest võetakse inimesena, kus igaüks on oluline! Kõik Eestis elavad inimesed on meie inimesed. Ei rohkem, ei vähem.

Avatus ja iga inimese väärtustamine ei ole ainult põhiseaduslik kohustus, mitte lihtsalt üks valik teiste kõrval, vaid Eesti tuleviku eduks otseselt vajalik. Avatus rikastab ühiskondi, parandab kontakte välismaailmaga, edendab seeläbi ettevõtlust, kunsti ja teadust. Innovatsioon eeldab avatud mõtlemist ja sõbralikku elukeskkonda, kus iga inimese turvalisus ja heaolu on tagatud. Ainult teiste vabadust hindav inimene on vaba.

Eesti keele ja kultuuri areng on Eesti riigi mõte, aga seda saab teha vaid inimõigustel põhinevas ja maailmale avatud ühiskonnas. Isolatsioon on eesti keele ja kultuuri arengule ohtlik.

/////////

Vaba, julge ja õiglane. Just selline on minu Eesti, just selline on sotsiaaldemokraatide Eesti.

Me oleme saanud populaarseimaks erakonnaks noorte seas ning see ei ole juhus. Noored tahavad vaba ja õiglast Eestit. Me lähme kohalikele valimistele tugevamana kui kunagi varem. Meie uue põlvkonna kohalikud juhid saartest läbi Eestimaa südame kuni Võruni välja on näidanud, et julgus muutuda, tahe minna edasi annab kohalikule kogukonnale elujõu.

Meie väärtused, millele tugineme, on sama olulised täna, nelja kuu pärast kohalikel valimistel ja vähem kui kahe aasta pärast Riigikogu valimistel. Me küsime inimestelt, kas nad tahavad uskuda neid, kes valetavad kokku idüllilise mineviku, või valida jõud, kes tagab, et Eesti tervikuna ja iga kohalik omavalitsus eraldiseisvana mitte lihtsalt ei kesta, vaid haarab kinni igast võimalusest muuta meie riigi homne tänasest paremaks.

Me teeme seda, mis on õige, mis on hädavajalik, et olla edukas. Tulevikku ehitavad need, kes julgevad. Meie juhtimisel Eesti ei jää maha. Ja Eesti ei jäta kedagi maha. Eesti on vaba!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare