LOE TÄISMAHUS: Riigikokku kandideeriv kapo endine juht Raivo Aeg: mind šantažeerida ei ole mõtet
Kapo endine peadirektor Raivo Aeg avalikustab Eesti Päevalehele antud intervjuus, et astub peagi Isamaa-ja Res Publica Liitu ning kandideerib 1. märtsil riigikogu valimistel Hiiu-, Lääne-ja Saare valimisringkonnas.
Aegi jaoks pole keeruline istuda riigikogu saalis koos menetlusaluste isikutega, pigem on see keeruline nende jaoks. Aeg kinnitab, et tema mälus olev info ei ole poliitiliselt müüdav ning temaga šantažeerida ei ole mõtet.
Raivo Aeg, tuleb tunnistada: päris üllatav uudis!
Poolteist aastat tagasi Kapost lahkudes poleks ma ka ise arvanud, et lähen poliitikasse. Otsustavaks said Ukraina sündmused ja maailma oluliselt muutunud julgeolekupilt, s.h Eesti oma. Mul on eelnev kogemus nii politseist kui ka kapost just sisejulgeoleku kujundamises ja arvan, et selles osas suudan oma panuse anda. Kuna parlamendivalimised on tulemas, tegingi kõigepealt siseanalüüsi, milline võiks olla erakond, kellega liituda, ja milline võiks olla minu roll. Ei taha nii olulisel ajal jääda lihtsalt arvustaja ja kõrvaltvaataja rolli.
Aga jah, nüüd on selline otsus tehtud. Täna pole ma veel küll päris poliitik. Ühtpidi olen veel ametnik, teistpidi poliitikasse sisenemas. Ma ei ole veel IRL-i liige, kuigi soovi olen ma selleks avaldanud ja see soov on vastu võetud.
Ja see roll on sisejulgeoleku valdkond?
Julgeolekuvaldkond laiemalt. See ei puuduta ainult kaitseväe, politsei, kapo ja teabeameti tugevdamist. Samuti majandusjulgeolekut, psühholoogilist julgeolekut ja infosõda. Kõiki neid aspekte kogumis käsitledes on kindlasti võimalik riigi vastupanuvõimet tugevdada. Riik toimib kompleksselt – julgeolek ei saa eksisteerida majanduseta ja vastupidi. Usun, et suudan nii mõneski valdkonnas sõna sekka öelda. Aga ma pole sinisilmne ega arva, et nüüd mina lähen, muudan ja teen. Poliitika on kompromisside kogum ja kindlasti tuleb mul end selles vallas harida. Ma pole poliitikas kunagi toimetanud, kuid usun, et 52-aastane inimene on suuteline õppima.
Eestis on vist varsti tavapärane, et delikaatsetel kohtadel töötanud inimesed lähevad poliitikasse. Ehk on küsimus hoopis selles, et riik ei teinud teile väärilist pakkumist, kui kapost lahkusite?
Mina ei süüdista riiki milleski. Mul olid väärikad pakkumised ja ka see, mille vastu võtsin – õiguskantsleri nõuniku koht –, oli väärikas. See on mulle varasemate kogemuste kõrval jõustruktuurides andnud juurde hindamatu kogemuse. Jõustruktuurides, kus peale pehmete meetmete nagu ennetustegevus toimub kriminaalmenetluses kuriteo tõendamine sageli läbi jälitustegevuse, mis on inimeste põhiõigustele ja vabadustele riive tekitamine. Töötamine õiguskantsleri juures lisas oskuse analüüsida seda protsessi teiselt poolt lähenedes, süüvida sellesse, et millistel juhtudel on jälitustegevus õigustatud, rakendatavad meetmed proportsionaalsed ja vajalikud, jälitusmeetme kestvus põhjendatud jne.
Siiski, eks see oli teile, kes te olete alati olnud action’i sees, ikkagi igav töö?
Ma pean sellega nõustuma. Ja ega ma ei seadnud endale aasta tagasi ka eesmärgiks, et jään kõrge vanuseni õiguskantsleri kantseleisse. See oli mingis mõttes uus väljakutse. Õiguskantsler püstitas eesmärgi luua alaliselt toimiv kontrollimise süsteem isikuandmete varjatud töötlemise õiguspärasuse kontrollimiseks. Mina, süsteemist tulnuna, pidin seda järelevalvesüsteemi kirjeldama ja üles ehitama. Tänaseks on järelevalve ülesehituse korralduslik pool jõudmas lõpustaadiumisse, parlamendis ootab teist lugemist seadusemuudatus, mis paneb õiguskantslerile pideva kohustuse ja õiguse omaalgatuslikku järelevalvet teha. See on täiendav tsiviilkontrolli meede lisaks parlamendi nn kapo erikomisjonile.
Kas pakkumisi tuli ka mujalt või mõtlesite kohe ainult IRL-ile?
IRL oli suhteliselt kindel. See on nüüd mõnes mõttes tüüpiline poliitiku jutt, aga eks siin on omajagu tõetera sees: oma soovide realiseerimiseks peab sul olema väljund. Kindlasti on see väljund praegu neljal parlamendierakonnal. Kõrvutades nende maailmavaatelisi seisukohti, siis IRL-i rahvuskonservatiivsus oli minu jaoks kõige sümpaatsem. Valikule aitasid kaasa just konservatiivsus teatud vaadete kandmisel, nt riigikaitse põhimõtted, ja mingil määral ka viimase töökoha koostöökogemus IRL-iga, kui me rääkisime sisejulgeoleku tugevdamisest. Kindlasti pole IRL ka mugavuspositsiooni langenud. Kui sa oled väga pikalt kusagil paigas, kas riigiaparaadis või poliitikas, tekib rutiin ja mugavustunne, et oledki siin ja sa kuuludki siia.
…nagu Reformierakond.
Aga IRL ei ole seal nii kaua olnud ja selles mõttes on neis ka erksust ja püüdlust midagi teha, ideid pakkuda.
Teid ei häirinud 2011. aastal avalikuks tulnud IRL-i elamislubade skandaal, millest teadsite ja teate ilmselgelt rohkem kui avalikkuseni jõudis?
Kellel siis ei ole häirivaid momente, skandaale ja skandaalikesi? Aga IRL-i poolelt oli minu jaoks väga sümpaatne see, et partei juhtkonna poliitilised seisukohad kujunesid kiirelt. Seal polnud pingpongitamist, kellegi süüdistamist, süü maha pesemist, süü teise peale lükkamist. Kui uurimisasutused leiavad midagi, siis nad menetlevad. Aga erakond ei saa juurdlust või kriminaalmenetlust teha. Nende ainus võimalus ongi poliitiline seisukoht välja öelda.
Minevikus olete ka ise organisatsiooni juhina eelistanud probleemide avalikustamist.
Olen alati süvendanud põhimõtet, et probleemid tuleb lahendada ja avalikustada. Õigusrikkumisi ei saa kinni mätsida õigustusega, et see võib organisatsiooni mainele kuidagi halvasti mõjuda. Olgu selleks altkäemaksu võtnud liikluspolitseinikud, riigireeturid või Indrek Põder. Kurjategija koht on vangis, mitte politseis või kapos. Seda ei ole võimalik kuidagi tasandada ja need asjad peavadki avalikkuse ette jõudma. Mida kiiremini, seda parem.
Aga riigireetmist ei saa välistada ka tulevikus. Eriteenistuse eesmärk ongi värvata agentuuri. Mida sügavamal riigisüsteemis, mida sensitiivsemas asutuses, seda paremini on nemad (vastased – K. A.) oma töö korraldanud ja seda edukamad nad on. See võib kõlada õudust tekitavalt, aga see on reaalsus. Selle nimel pingutatakse, koolitatakse inimesi, kulutatakse ressursse. See on kassi ja hiire mäng – kes keda.
Astute erakonda, kuhu kuulub luuretööga seotud julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross. Arusaamatutel põhjustel on tal meie suurima liitlase USA-ga probleeme. Kas teie meelest edendab Eesti ja USA suhet see, et IRL-i juhtkonnas tegutseb ja nimekirjas kandideerib riigikogusse meie sõpru pahandanud inimene? Või on Krossi kohta kirjutatu puhas väljamõeldis?
Mina ei usu ja pean seda täiesti ebatõenäoliseks, et Krossi persoon ja kuulumine IRL-i võiks ja saaks tekitada probleeme Eesti ja USA suhtesse. Kui see oleks nii, siis ühel või teisel moel me seda hoomaksime, minu meelest arenevad nimetatud riikide suhted ainult paremuse poole.
Keskerakonna peakontori läbi- otsimine toimus ajal, mil teie olite kapo peadirektor ja Ken-Marti Vaher siseminister. Te ei pelga Keskerakonna poliitilist rünnakut, et kõik oli planeeritud? Et kapo ja siseminister olid omavahel kõik kokku leppinud?
Kui tahetakse otsida puutepunkte või süüdistusi, siis neid leiab kindlasti. Kui liituksin näiteks Reformierakonnaga, võiksid kõlada täpselt samad süüdistused: ahah, peaminister oli Andrus Ansip ja tema n-ö mahitusel või heakskiidul see asi toimus. See ei ole terve lähenemine. Üks asi on töötamine menetlusasutuses, julgeolekuasutuses, kus tulebki jälgida väga täpselt seaduses antud kohustusi ja nende järgi tegutseda. Kui julgeoleku- või menetlusasutuse juht seda ei tee, siis rikub ta ise seadust ja peab selle eest vastutust kandma. Ma väidan, et ühtegi menetlusreeglit ei rikutud ja eks käimasolev kohtumenetlus peab tõe majja tooma. On olemas esimese astme kohtulahend, mis ei heida midagi ette kapole ega prokuratuurile.
Praegu on juba kolm riigikogu liiget kohtu all. Kaks on esimeses astmes süüdi mõistetud, kolmanda kohtuasi käib. Mis tunne on minna seltskonda, keda kaudselt on tulnud ise uurida?
Minule ei ole see keeruline. Pigem võib see olla keeruline menetlusaluste isikute jaoks. Mina soovin minna riigikogusse heade ja ausate kavatustega.
Mis info te eelnevast elust poliitikasse kaasa võtate? Või peate oma n-ö kõvaketta tühjendama?
Ma ilmselgelt valetaksin, kui ütleksin, et vajutasin delete-nuppu ja nüüd on kõik puhas. Loomulikult seisavad mingid asjad meeles, mingisugused asjad ähmastuvad aja möödudes. Aga elu läheb edasi, tulevad uued sündmused, uus info, millest mina midagi ei tea. Väärtuslik on ikkagi info, mis on värske ja kehtiv. Memuaaride tasemel infot võib mingil määral katta veel riigisaladuse kohustus, aga ta ei ole ikkagi võrreldav praegu menetletava infoga. Mina olen kapost eemal olles suutnud riigisaladuse koha pealt suu kinni hoida ja usun, et seda kiusatust ei teki mul ka tulevikus.
Ma ei arvagi, et hakkate riigisaladustest rääkima. Aga kujutame ette olukorda, kus istute teiste poliitikutega laua taga, käivad mingisugused läbirääkimised ja te teate, et see, teine või kolmas isik on olnud kapo huviväljas. Olete lugenud ju poliitikas osalejate kohta asju, mis on mingis oletusfaasis, olnud jälitusinformatsioon, teabehange. Asjad, mida pole suudetud realiseerida. Aga teie teate, et asi polnud puhas.
Meil kehtib väga selgelt süütuse presumptsioon. Kui inimene pole süüdi mõistetud, siis ta ei ole süüdi. Sellest tulebki lähtuda ja paljudel juhtudel tuleb emotsioonid maha suruda, võtta asju kaine mõistusega ja neile pragmaatiliselt läheneda.
Nii et ehkki te ei unusta, võivad konkureerivad erakonnad maha tõmmata teema, justkui IRL oleks saanud endale Raivo Aegiga suurepärase infosalve, millega teisi mõjutada?
Kindlasti! See info ei ole poliitiliselt müüdav. See on väga selgelt ametkondlik informatsioon, mis sinna jääb. Mind šantažeerida ei ole mõtet.
On teil mõni luukere, mille tõttu olete teiste erakondade jaoks haavatav?
Ma arvan, et mu võimalikud Achilleuse kannad on eelneva kümne aasta jooksul läbi katsutud. Ma ei usu, et mind suudetaks üllatada mõne uue nüansiga. Julgen kindlalt öelda, et mul pole minevikust luukere, mis nüüd peaks kapist kolinal välja kukkuma. Varasemad asjad võivad ju uuesti esile tulla, näiteks kunagine kuuluvus komparteisse ja töötamine miilitsas, aga ühtegi kuritegu või elanikkonnavastast tegevust pole ma toime pannud. Võin rahulikult magada.
Kandideerite Hiiu, Lääne ja Saare ringkonnas?
Jah, avaldasin soovi, et tahaksin seal kandideerida. IRL-ilt on jaatav vastus ka olemas.
Olete seal esinumber?
Seda ei oska ma täna veel öelda. See on erakonnapoolne otsus, mis loodetavasti tuleb lähitulevikus. Aga – esinumber või mitte – Läänemaa ja saartega olen ma seotud. Teisalt on seal ka enesepiitsutamise moment. Kui sa oled seal midagi lubanud, siis seda lubadust täitmata jätta on oluliselt raskem kui kusagil mujal. Ma olen isiklikult ja emotsionaalselt selle piirkonnaga väga seotud ja kui midagi luban, püüan kõigest väest seda ka täide viia.
Milline on teie ambitsioon, kui 2015. a 1. märts näitab, et IRL on valitsuse moodustaja või vähemasti koalitsiooniläbirääkimiste laua taga?
Kõigepealt on minu ambitsioon saada riigikokku. Ja tulenevalt sellest, milline on IRL-i positsioon pärast valimisi, arutatakse neid teemasid edasi. IRL-il on valitsusliikmeteks potentsiaalseid häid kandidaate väga palju ja ma ei hakkaks siin küll kohe ministriks pürgima.
Kuulge, ärge nüüd öelge, et te ei soovigi siseministri kohta?
Aga miks te arvate, et ma seda soovin? Ma olen siseministrite elu näinud ja tean, et siseministri amet on üks raskemaid valitsusliikme kohti.
Olgu, ootame valimised ära. Kas piiri olukord tuli teie jaoks üllatusena?
Organisatoorne pool mitte. Aga visuaalne pool rohelisel joonel ja see, et ülesseatud tehnika kasutamise võimalus on nii masendavalt halb, oli minu jaoks küll üllatus. Ma ei usu, et piiririba jälgitavaks muutmine ehk võsa maha võtmine oleks nii kohutavaid summasid nõudnud. Inimesi on vähemaks jäänud ja tuleb panustada tehnikale, mis on suuteline inimese eest palju ära tegema. Muidugi mitte kõike. Aga kui lihtsate meetmetega jätta unarusse asjad, mis seda võimet maha suruvad, on asi halb. Ma saan aru, et liigute intsidendi poole, mis juhtus piiril mu endise kolleegi Eston Kohveriga? Ma pole nõus arvamusega, et kui meil oleks olnud puhtaks raiutud piiririba, oleks see välistanud riigi kavandatud erioperatsiooni (Venemaa operatsiooni – K. A.), kus on riigi ressursid, kõik pikalt ette planeeritud ja detailideni läbi mõeldud. See poleks pärssinud seda inimröövi. Teisest küljest, isegi kui oleksid olnud mingid süüdistused Eston Kohveri tegevuse kohta, oleks saanud seda protestida ametlikul teel, sest selleks on mehhanismid: õigusabi palved, ühised kriminaalmenetlused. Jah, iseasi, kuidas riigid reageerivad, aga situatsioonile oleks olnud võimalik juhtida tähelepanu kasutades eri mooduseid. Selleks ei pea inimest röövima.
Tegelikult oli mul teistsugune küsimus. Kas Eston Kohveri juhtum – see võinuks olla ka mõni teine kapo ametnik – oleks ühel hetkel võinud nagunii juhtuda? Eesti on ju kinni pidanud neli riigireeturit ja see on pannud Venemaa vihast hambaid krigistama.
Kindlasti on see pannud Venemaa hambaid krigistama, aga me ei tea, mis on selle jõunäitamise – sisulist ei ole siin ju asja taga, see on puhas jõudemonstratsioon – viimane eesmärk. Kas see oli revanši võtmine kapo ees? Viidatud on ka võimalikule seosele USA presidendi visiidiga, kuna intsident toimus vahetult pärast seda. Raske öelda. Seda, mis initsieeris selle tegevuse, teavad ainult FSB töötajad ja väga kõrged poliitikud Venemaal.
Oletame, et pääsete riigikogusse ja saate valida komisjoni. Kas üks neist võiks olla ka kapo järelevalve komisjon?
Never say never. Siin saab ju taas kahtepidi hüpoteese tekitada: läheb sinna ja kaitseb oma eelmist ametkonda või läheb sinna, et hakata oma eelmisele ametkonnale käru keerama. Minu kavatsused, kui ma peaksin osutuma riigikogusse valituks, on ausad ja head. Ma ei taha ühelegi ametkonnale halba. Rääkisin äsja sisejulgeolekust, turvatundest, julgeoleku tugevdamisest. Kes seda siis veel teevad kui mitte meie enda ametkonnad – politsei, kapo, kaitsevägi, teabeamet? Neid ei tohi nõrgestada, neid tuleb tugevdada. Nii et tõesti, ma ei välistaks kapo komisjoni. Aga kindlasti on väga olulised turvalisuse teemadel kaasa rääkivad komisjonid ka riigikaitse komisjon ning õigus- ja põhiseaduskomisjon.
Mida poliitikuna teeksite, kui päevakorda tuleb jälle kapolt korruptsiooni uurimise ja ka laiemalt uurimise äravõtmise teema?
Arvan, et mu seisukoht poliitikuna ei erineks varasemast ametniku seisukohast. See oleks kindlasti väär. Üle võib vaadata kapo menetlusvaldkonnad. Näiteks: kas lõhkeainete või materjalide menetlemine peab ikka täna kapo all olema? Kas see pole liigne ressursi raiskamine? 1990-ndatel oli sellega probleeme ja siis anti teema kapo alla, kes on sellega edukalt toime tulnud, kuid praegu ei ole see enam probleem. Kuritegelikus maailmas ei klaarita arveid enam üksteise õhku laskmisega ja lõhkeainetega seotud intsidente jääb järjest vähemaks. Pigem on need taandunud olmetasandile, mis on politsei menetlusvaldkond.
Aga kõrgetasemelise korruptsiooni menetlemine peab jääma kapole. 1. jaanuarist 2013 jõustus uus julgeolekuasutuste seaduse muudatus, mis lisas korruptsiooni riigi julgeolekuohu alla. Nii et tegelikult on ka seadusandja hinnanud, et raske korruptsioon on oht riigi julgeolekule ja julgeolekuasutus peab tegelema julgeoleku ohtudega. Mis ei tähenda sugugi seda, et ring peaks laienema. Kui riigi kuvand on, et tegemist on korruptsioonialti riigiga, siis rahvusvahelise koostöö perspektiivis on see kindlasti pärssiv. Ja tulles tagasi julgeolekuvaldkonna juurde, kus me väga selgelt vajame partnereid, meisse hästi suhtuvaid sõpru, siis ebaausa kuvandiga neid ei leia.
Ka Ukraina sündmused on korruptsiooniga seotud.
Ukrainal on päris mitu korda tulnud silmi maha lüüa partnerite ees, kes neile heade kavatsustega on lähenenud, aga lauale on pandud ka korruptsioonikaarti. Eks näis, kuidas uus president ja valitsus selle korruptsiooniprobleemi lahendada suudavad ja kui kiiresti see toimub.
On teil poliitilisi illusioone?
Kui illusioone poleks, oleks mõttetu end poliitikaga siduda. Minu meelest on poliitiline kultuur ja areng liikunud ikkagi päris soodsas suunas. Osatakse juba üksteisega arvestada ja ka poliitilised seisukohad pole enam nii eluvõõrad ja utoopilised kui ehk 15 aastat tagasi. Illusioon ongi see, et poliitika ja päriselu võiksid omavahel rohkem läheneda, olla rohkem integreeritumad. Sellest tulenevalt oleksid valijate ootused poliitikutele realistlikumad ning poliitikute antud vekslid ja lubadused valimiste käigus ka elulähedased ja täideviidavad. Muidugi on hea valimiskampaania ajal lubada kogu maailma kokku, aga see, kui sa ei suuda seda hilisemal perioodil ikkagi täita, tekitab valijas käegalöömise meeleolu: ah, nagunii nad seda täide ei vii, see on ainult enda poole meelitamiseks. See ongi see, millest on palju räägitud ja kus peaks ka midagi toimuma. Poliitikud ja rahvas võõranduvad üksteisest, mis viib selleni, et valimistel jääb valijaid üha vähemaks. Aga see pole ju hea, kui oma poliitilist meelsust väljendav ühiskonna osa järjest rohkem marginaliseerub.
Raivo Aeg
Sündinud 4. Juuli 1962
Hariduskäik:
* 1985 Tallinna Polütehniline Instituut
* 19721980 Kingissepa I Keskkool
Teenistuskäik politseis:
*2013 – õiguskantsleri nõunik
*2008-2013 – Kapo peadirektor
*2005-2008 – Politseiameti peadirektor
*2004-2005- Politseipeadirektori asetäitja julgestuspolitseis
* 1999-2003 - Politseiameti korrakaitseosakonna politseidirektor
* 1996-1999 Rapla politseiprefektuuri politseiprefekt
*1994-1996 Saare politseiprefektuuri aseprefekt
* 1994 Saare politseiprefektuuri Kuressaare linna politseijaoskonna komissar
*1992 Saare politseiprefektuuri vaneminspektor
