Loodus toibub senini nõukogudeaegse saastamise painest

Nõukaaegse saasta mõju kestab veel aastakümneid või kardetavasti isegi sajandeid.

Kui vaadata, millised muutused on keskkonna vallas mõnekümne taasiseseisvusaastaga toimunud, võime tõdeda, et olukord on läinud palju paremaks. Nõukogudeaegse sordiaretaja Ivan Miturini sõnastatud ja tollase ideoloogia loodusesse suhtumist iseloomustanud lööklause „Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid endale ise!” on asendunud keskkonnahoidliku maailmavaatega. Meie loodus ja elukeskkond taastub tasapisi kunagisest suursaastamisest.

Lõhed õlijões tagasi

Ida-Virumaal asuv Purtse jõgi oli taasiseseisvusaja hakul Eesti üks enim reostatud vooluveekogusid, tuntud kui tõrvaste kallastega masuudijõgi. Enne põlevkiviõli tootmise võidukäiku oli see olnud Narva jõe järel Eesti tähtsuselt teine lõhejõgi. Pärast Teist maailmasõda muutus jõgi Kohtla-Järve ja Kiviõli põlevkivikeemiatööstustest pärit mürgiste fenoolide ja naftasaaduste saaste tõttu sisuliselt elutuks.

Esimene kindel märk jõe tervenemisest tuli 2004. aastal, kui sealt saadi taas spinninguga kätte üks lõhe. Pärast seda hakkas lõheliste olukord puhtamaks muutunud jõevees aina paranema. Juba neli aastat pärast esimese lõhe tabamist otsustati keskkonnaministeeriumis kehtestada Purtse jões uuele elule ärganud lõhe ja meriforelli asurkonna kaitseks püügipiirangud ja ühtlasi kanda jõgi taas meie lõhejõgede nimistusse.

Siiski pole põhjust päriselt hõisata, sest nõukaajast pärit naftasaadusi ja fenoole sisaldavad setted varitsevad endiselt jõe põhjas. Kui saastunud setet kuskil torkida, ilmuvad seal taas õlilaigud jõepinnale vanu aegu meenutama.