Loodusmuuseumis saab õppida seeni

Mõni seenekorjaja võib näituselt tulles tunda, et teab veel vähem kui sinna minnes – infot on nii palju ja sarnaseid see­ni samuti! Aga rahulikult kübarakesi ja ting­märke uurides saab teada uut ja kinnitust varasematele tarkustele.

Kuigi pilvikute aeg on juba ümber saamas, leidub metsas veel ohtralt söögiseeni. Pilvikuid tunneb vist igaüks ja nendega on lihtne – kõik on söödavad, enamasti küll vaid kupatatult. Muude seeneperekondadega võib tekkida probleeme. Tuleb täpselt teada, mida korjata, sest paljud liigid on mürgised, mõned lausa surmavad, näiteks valge ja roheline kärbseseen, kühmvöödik jt. Juba ühest valge või rohelise kärbseseene kübarast piisab surmaks.

Praegu on riisikate aeg. Loodusmuuseumi bioloogi-konsultandi Uve Ramsti sõnul ei ole riisikad jäävalt mürgised, välja arvatud kaheldava väärtusega sooriisikas, mis kasvab sageli männiriisikaga koos. Tapvalt mürgine sooriisikas ei ole, kuid osal inimestel tekitab ta seederikkeid. Seene tunneb ära vesise läbipaistva piimmahla järgi. „Teiste riisikate piimmahl on piimjalt valge, kollane või oranž, vaid sooriisikal on see läbipaistev. Jätke sooriisikas võtmata,” ütleb asjatundja.

Osa riisikaid on värskelt mürgised, kupatatult aga head söögiseened, sest mürkaineid saab keetes eemaldada. Sageli inimesed kupatavad kõiki riisikaid, ent näiteks kuuse- ja porgandiriisikas seda ei vajagi. Ega neil kahel erilist vahet olegi, siiski hinnatakse porgandiriisikat veidi enam.

Kurikuulsad seened

Uve Ramsti sõnul on meil tänavu palju halba teinud roheline kärbse­seen, soomlastel aga valge kärbseseen. „Kärbseseene kahtluse korral on kõige olulisem vaadata jalga – kärbseseenel on jala ülaosas rõngas ja jalaalusel tupp, s.t jalg kasvab otsekui koti seest. Kui seen on ussikeste või tigude söödud, ei tähenda, et ta pole mürgine. Sedasorti „rahvatarkus” on ohtlik! Rohelist kärbseseent võib segi ajada rohelist värvi pilvikuga ja, nagu tänavu juhtus, ka sirmikuga, valget aga enamasti šampinjoniga. „Tuntud söögiseeni šampinjone on mitu liiki, neid on nii linna- kui ka metsašampinjone. Hea eristustunnus on see, et šampinjoni kübar on alt hallikas, roosakas, vanana lausa must, mitte aga valge nagu valgel kärbseseenel,” õpetab Ramst.

Ühed vähe uuritud seened on vöödikud, neid on palju liike, sealhulgas surmavalt mürgiseid – eelkõige kühmvöödik, ilus seen, mis mõnele meenutab männiriisikat.

Tingmärgid

Näitusel on kõigi eksponaatide juures väljas tingmärgid, mida tasuks tähelepanelikult uurida. Nimelt on seal kaks ristimärgiga ja üks surnupealuuga märk. Viimasena öeldu tähistab surmavalt mürgiseid seeni. Rist tähistab mürgist, kuid mitte tapvat seent, aga rist koos noa ja kahvliga tinglikult söödavat seent. See tähendab, et mõnele inimesele seen sobib, teisele aga mitte ja asi võib lõppeda seedehäire või iiveldusega. Sellist tingliku söödavuse märki kannab või­tatik (ehk võipuravik). „Mõnele inimesele see seen ei sobi, teistega ei juhtu midagi,” räägib konsultant. Kuid kui süüa koguseliselt palju ristimärgiga seeni, võib see mõjuda halvasti.

Huvitavad on n-ö mittestandardsed seeneliigid. Kitsemamplid on head söögiseened, aga kuldmamplid vaid tinglikult söödavad. Uve Ramsti sõnul on neid turul pakutud kuldšampinjoni nime all – vähe sellest, et seen on osale inimestest mürgine, sellenimelist pole üldse olemaski. Üks huvitav eksponaat on suur must nässakas, nimeks must torbikseen, kuid eemaletõukava välimuse kiuste täiesti söödav. Harilikud murumunad (ämmatossud) on aga noorelt ja valgena söödavad, ämmatossuna loomulikult mitte.

Ühest näituseruumi kastist levib paha lõhna – seal kössitab üks väike nätsakas, nimeks haisev lehternahkis. Süüa ei kõlba, aga lõnga võib värvimisel ilusaks siniseks saada.

Seenenäitus

Eesti loodusmuuseum

Tallinn, Lai 29a

Iga päev kella 10–17

Kuni 20. septembrini (k.a)