Looma võttes tuleb mõista, mida elu temaga tähendab
Ilmselgelt jäi varjupaika sattunud laikale arusaamatuks, miks võeti ta suurde majja väikesesse korterisse, kus ei lubata haukuda ja otse loomulikult ei toimu mitte mingit jahti. See koer on endiselt varjupaigas, sest jahipidamiseks ta enam hästi ei kõlba (paksuks söödetud ja ärahellitatud), aga lemmikloomaks ei hakka kunagi sobima, sest jahiinstinkt ja liigne energilisus ei luba.
Paariaastasele lapsele lemmikuks võetud koer veetis oma elupäevad puuris, sest kasvas liiga (!) suureks ja muutus lapsele ohtlikuks. Kus olid pererahva mõistus kutsikat valides?
Tänavalt leiti tšau-tšau, kelle silmad olid põletikus ja kinni paistetanud. Keegi teda ei otsinud ja jäi mulje, et haige loom on lihtsalt kodust välja visatud. Vaja olnuks veidike internetis surfamist ja asjatundlikku nõu kasvatajatelt ning enne kutsika võtmist oleks olnud selge, missuguste terviseprobleemidega tuleb tõenäoliselt kokku puutuda.
Kassil soovitakse küüned ära opereerida, et ta ei kraabiks, ja teha midagi häälepaeltega, et ta nii palju ei näuks. Kas poleks lihtsam ja humaansem imetleda diivaninurgas mängukassi või aknalaual kassikuju?
Vale ettekujutus
Otse uskumatu, kui palju on inimesi, kes on küll enda meelest loomavõtmise hoolega läbi kaalunud, kuid ikkagi ei anna endale aru, mida elu koos loomaga tegelikult tähendab. Just selle konkreetse loomaga. Sest elu pekingi paleekoeraga ei sarnane eluga, kuhu kuulub saksa lambakoer. Nii nagu elu tiibeti mastifiga erineb elust puudliga.
Varjupaigatöötajatelt kuuleb uskumatuid lugusid. Kuidas loomast loobutakse, sest ta osutub kellekski teiseks, ei täida ootusi ja lootusi. Näiteks shar pei’dest loobutakse, sest nad ei olegi sellised nunnud voldilised sametkoerakesed, nagu pildi järgi võiks arvata. Nad on sageli isekad, kipuvad kodus peremehetsema ja pildi peal nii armsate voltide vahel pesitseb nahapõletik.
Alaska malamuuti võetakse tema toreda välimuse ja imeliste sinisilmade pärast. Aga see sinisilm on koer, kes vajab karja, tahab kelku vedada, teiste koertega lumehanges magada ja haukuda. Kui me kõike seda talle linnakorteris keelame ja ta siis selle peale imelikult käituma hakkab, siis süüdistame koera. Jahiliini taks või foksterjer peres, kes ilmaski ei kavatse jahile minna, on tõeline õnnetus ja terroriseerib varsti last või vanaema, sest muud meelelahutust tal ju pole.
Kõige uskumatum kuuldud lugu käis ühe pikakarvalise õuekoera kohta, kelle perenaine tüdines heleda terrassi küürimisest, kui koer oli seal käinud, ja otsustas koerast loobuda sõnadega: „Oleks ma seda teadnud, poleks ma küll kunagi...” Mida ei oleks? Poleks koera võtnud. Tore. Hea, et nüüdki aru pähe tuli, aga enne kujutasid ette, et 60-kilone koeramürakas lendleb terrassi kohal?
Vale ettekujutus lemmikloomapidamisest, vale tõug, valed hoiakud ja kasvatusvõtted – need on põhjused, miks algul kodus nunnutamiseks mõeldud loomad satuvad tänavale või varjupaika.
Olen rääkinud mitme kasvatajaga ja esitanud neile küsimuse: „Kellele sa oma koera ei müüks?” Valdavalt olen saanud vastuseks: „Ei müü sellisele, kel ei ole aega koeraga tegeleda.” Aga ka, et ei müü omanikule, kes ei tea, kas ta tahab koera või ei taha.
Instinkte alla suruda ei saa
Bostoni terjer Igor murdis oravapoja. Murdis maha ja tassis perenaisele voodisse. Too pidi muidugi peaaegu rabanduse saama ja oli koera peale kangesti pahane. Mõtleks vaid – tema armas ja sõbralik koer osutus tapjaks!
Vaene perenaine jättis kahe silma vahele, et bostoni terjerid on kunagi aretatud rotitapjaks ja sellega on seletatavad ka Igori rajud mängud karvaste mänguasjadega. Mänguloom tuleb tingimata „maha murda” ja sisikond (vatt) välja kiskuda. Iga nädal uus mänguasi. „Küll sa oled paha koer,” ohkab perenaine.
Igor ei ole paha koer. Minu bostoni Paula käitub täpselt samuti. Ta ei ürita maha murda meie kassi Maximi. See on ka loomulik, sest Maxim on elanud meie peres Paulast kauem ja on karja hierarhias kõrgemal positsioonil. Aga ma ei oleks kindel meie hoovi juhuslikult sattuva kassipoja saatuses. Me ei saa loota, et hea lastetuba ja kasvatus suudaksid oluliselt mõjutada aastasadade jooksul tekkinud instinkte.
4. OKTOOBER
Üleilmne loomapäev
Eile tähistati ülemaailmset loomade päeva. Seda on tehtud alates 1931. aastast.
Maailma loomakaitse ajalugu ulatub ametlikult 1824. aastasse, mil Londonis asutati loomadevastase julmuse ennetamise selts. See sai alguse Richard Martini 1822. aastal Suurbritannia parlamendile esitatud ettepanekust kehtestada seadus, mis kaitseks kariloomi, hobuseid ja lambaid (keda toona kariloomadeks ei peetud) inimese vägivalla eest.
