Loomaaed lasi leidlapsed vabadusse
Tallinna loomaaed lasi eile vabasse loodusesse lahti inimeste leitud ja loomaaias üles kasvatatud loomalapsed.
Hooldaja püüab spetsiaalse võrguga tabada puuris ringi sebivat rebasekutsikat. Kerge see ei ole, sest tagaaetav jookseb vilkalt mööda puuri ringi ning ronib välkkiirelt mööda võrku üles lae alla. Viimaks õnnestub rebane siiski võrku püüda ning puupuuri sokutada. õige varsti ei kostu sealt enam ainsatki krõpsu.
"Kuhu me nad viime, on saladus. Aga nii palju võime öelda, et siit umbes 40-50 kilomeetri kaugusele," usaldab loomaaiatöötaja Anne Saluneem öelda.
Inimesed on Tallinna loomaaeda toonud kõiksuguseid loomi: metskitsi, oravaid, rebaseid, kährikuid, põdravasikaid ja siile. "Iial ei või teada, kas need loomalapsed tõesti abi vajasid või tõid inimesed nad paha aimamata oma ema juurest ära," räägib Anne Saluneem.
Leitud pojad viiakse loomaaia imikutuppa ja kasvatatakse seal niikaua, kuni nad suudavad iseseisvalt toime tulla. Imikutoas on ööpäevaringne valve, sest nii nagu väiksed lapsed, tahavad ka loomabeebid öösiti süüa ja kantseldamist. Imikutuba on väga vaikne ja võõraid seal ei käi.
Loomi, keda kavatsetakse metsa tagasi viia, inimeste lähedusega liiga ei hellitata. "Nad on arad nagu metsas üles kasvanud loomadki. Hooldaja käib puuris vaid koristamas ja süüa viimas," kinnitab Anne Saluneem.
Peale rebasepoegade pääseb vabadusse väike siil, kes on juba pappkasti pakitud. Sõidujärge ootavad ka kaks kährikupoega. Imetilluke ja vallatu nirk on veel soojas imikutoas, kuid temagi ootab Veskimetsa sõidutamist.
Anne Saluneemi enda lemmikuteks on kahe ja poolekuused lumeleopardipojad, kelle ema toodi Tallinnasse Riia loomaaiast. Praegu on leopardipojad veel väga rahumeelsed ja sõbralikud ega paista üldse kiskjate moodi välja.
"Lumeleopardid saavad suguküpseks kolme aastaga, siis muutuvad küll ohtlikuks ja võivad oma inimestki rünnata," räägib Anne Saluneem.
Anne tõstab kohevad ja pehmed karvapallid puuri tagasi. "Veidi aja pärast võtame pilliroomatid puuriseintelt täitsa eest ära, siis saavad külastajadki neid uudistada. Matid peavad ees olema niikaua, kui pojad enam inimesi ei pelga," selgitab ta.
Kes hästi piilub, võib aga praegugi puuri ühest nurgast sisse kiigates väikseid leopardipoegi näha.
Rebaste tagaajamine meelitab puuride juurde hulga uudistajaid. Kui rebased kastidesse paigutatud, astub hooldaja juurde ema kahe lapsega ja küsib, mis nende loomadega tehakse.
"Metsa viiakse," lausub talitaja rõõmsalt. "Tõesti või? Oi kui kahju," ohkab proua ja asutab end minekule. Hooldaja jääb küsijale nõutult järele vahtima. Huvitav, kus siis loomade õige koht on?
ANNIKA REMMEL
