Korraga on nii raske sundida end autoust avama.
Olen kirjutanud öösel reportaazhi, kuidas Rakvere turul paremate müügikohtade pärast kakeldakse. Sellest, kuidas Tõraveres tähti vaadeldakse. Kuid osalusvaatlus, kas öisest Hiinalinnast saab eluga pääseda, on midagi muud.
Kuigi Annelinna majad kõrguvad silmaulatuses, on Hiinalinn koht, kuhu normaalne tartlane öösel ei lähe. Või õigem oleks öelda – üldse ei lähe.
"See on meil viimasel ajal neljas surmajuhtum," räägib päeval umbes 13-aastane kohalik poiss. "Üks vanamees lõi vanamuti kirvega maha. Siis leiti see vanamees ise surnuna garaazhide vahelt. Üks tüdruk tõmbas end oksa. Ja nüüd siis Zhenja."
Ma jätan rahakoti ja telefoni koju. Niipalju siis ohutusvõtetest inimeste suhtes.
Koerte kohta kuulen paar tundi varem televiisorist. "Kui koer kallale tuleb, ärge rabelege vaid olge rahulik ja lootke, et keegi näeb ja kutsub abi," seletab politsei koertekooli juht.
Vaatan fotograaf Raigo poole ja avan ukse.
Vaikne, kena talveöö. Kümmekond kraadi külma, tuuletu, lumine.
Astun kolm sammu autost eemale. Niimoodi kõnnitakse soos – hinge kinni pidades, enne sammu astumist ettevaatlikult maad kompides.
Ja siis pistab lõugama esimene peni. Hetke pärast on tunne, et igast suunast tormab meie peale hordide viisi verekoeri.
Uuesti autosse jõudmine võtab sekundi murdosa.
Reede, kell 9.30,
politseiprefektuur
Uurija Eve Pettaile on see kiire töönädal ning võimalus suhelda ajakirjanikuga on viimane, millest ta vaimustuks.
Mida me siis teame?
8-aastane Jevgeni leiti Hiinalinnast surnuna eelmise pühapäeva lõuna paiku, surm oli saabunud 10–12 tundi varem ehk öösel.
Surma põhjustas kägiveeni rebend, umbes peopesa suurune auk kaelal.
Sadakond meetrit eemal elab vee ja elektrita barakis 70-aastane Jevgenia, kes toidab eri hinnangutel (täpselt ei tea keegi) kuni paarikümmet koera.
Koerad olid leidmise ajaks rebinud poisi peanahka ning purenud tema laipa veel mitmelt poolt. Samas kinni püütud kaheksa koera lahkamine näitas, et nad olid purejate seas.
Jevgeni oli ihualasti, tema kõrval vedelesid koerte näritud riided.
Jälgi, et poiss oleks end ründavate koerte eest kaitsnud, ta kehalt ei paista. Samuti polnud laiba leidmise kohas palju verd.
Ja ongi kõik.
Kolmapäev, kell 12.30,
Tartu koerte register
"Ma ei saa siiamaani magada! Laman voodis, pea mõtteid täis ja silme ette tulevad muudkui need pildid, mis ajalehtedes olid. Esimesel õhtul mõtlesin, et löön siin ukse kinni, viskan kodus pikali ja enam tagasi ei tule. Ja siis helistati õhtu otsa mobiilile, et selle kohta küsida."
Tartu koerte püüdmist korraldav Anne Räis ei ole siiski mingi nutunaine. "Varem, jah, siis olin ma sellise vaikse loomuga," ütleb ta – aga sestpeale on ta kõvasti kooli saanud. Anne laual on pehmete kaantega raamat "Sinu loomuse nõrgad kohad", mitu korda loetud ja allakriipsutusi täis. Nüüd on ta vajadusel sõjakas ja vihastudes vannub nagu voorimees.
"Mina olen majandikasvatusega inimene – löön jalaga ukse lahti ja lahendan probleemi! See uurija ajab mind kohe vihale: nüüd räägib ta, et anname inimlikust seisukohast Jevgeniale aega oma koerad ära registreerida ja vaktsineerida. Mu koerapüüdja on talle viis aastat seda rääkinud! Loomi on vaja hoopis sellise perenaise eest kaitsta."
Selle lõigu vuristab Anne ette nii kiiresti, nagu Gunnar Hololei omal ajal Kalevi ringsõitu kommenteerides.
"Aga mina küsin: miks peab väike laps mööda tänavat liikudes koera kartma? Või siis helistas mulle täna üks mees: aga ma ei taha, et võõras koer tuleb mind tänaval ninaga tonksima ja mu püksid täis ilastab. Ja tal on täiesti õigus!"
Võõrast aiast, nagu Jevgenia oma, Anne politsei loata koera püüda ei tohi. Tänavalt võib, kuid seaduse järgi ainult sellist, kel ei ole omanikku või kelle omanik on selleks loa andnud.
"Ja nüüd kirjutatakse lehes, et Jevgenia polegi nende omanik, ta ainult söödab neid. Haige jutt! Mis ta söödab siis võõraid koeri või? Kui ma elan mehega vabaabielu ja teen talle süüa, kas ta siis polegi mu mees või? Ma kohe mõtlesin, et helistan sellele oinale, kes nii kirjutas."
Reede, kell 11.04,
EPL Tartu toimetus
Mu postkasti potsatab kiri Jaan Sootakilt, Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professorilt.
"Ohuallika valdaja vastutab alati tema valduses olevast asjast lähtuva ohu eest. Ei ole oluline, kas ta on õiguslikus mõttes selle omanik või mitte. Sellist ohuallika valdajat nimetatakse kriminaalõiguslikus mõttes garandiks, täpsemalt valvegarandiks. Ta peab valvama, et ohuallikas (see võib olla ka inimene, näiteks vaimuhaige) ei tekitaks teistele kahju. Garant vastutab tagajärje eest, mis tekib tema valvekohustuse täitmata jätmise tõttu."
Neljapäev, kell 13,
Raatuse loomakliinik
Loomaarst Ain Erkmaa tõstab jala üle põlve ja vaatab lakke.
"Püsti liikuva inimese kõrri ründamine on absurd! Et esimese hoobiga ära tappa, selleks peab olema spetsiaalne verekoer. Jah, nad hauguksid, hüppaksid säärde kinni, aga miks ei ole siis mingeid jälgi, et laps vastu hakkas?
Ei ole loogiline, et inimene laseb end lihtsalt ära närida. See, et hirm halvab, on rohkem kirjandusele omane. Ja mismoodi koerad lapse riidest lahti võtavad, seda ma ette ei kujuta.
Koerad pole UFO-dega toodud. Miks pole enne midagi sellist juhtunud, miks ei ole maha murtud joodikuid, kes seal pidevalt röötsakil on?
Poisiga pidi olema midagi juhtunud juba enne, et ta oli neile lihtne saak. Et ta ei saanud neile vastu hakata või oli juba verine – koera jaoks võis ta olla kellegi teise murtud saak, millest on loomulik võimalusel osa endale krahmata."
Reede, kell 10.30, Hiinalinn
Päeva ajal pole Hiinalinn sugugi nii hirmutav. Pigem võib see tunduda romantilinegi.
Viltuvajunud aiad, ehitatud kõigest, mis inimkäed ümbrusest leida suutnud. Kitsad looklevad rajad nende vahel.
"Esimesed 15 minutit vaatasin ma, et jalgu ära ei murraks. Kuidas inimesed seal küll elavad!" rääkis Ain Erkmaa päev varem oma muljeid.
Nõrganärvilistel lugejatel oleks nüüd parem kohe järgmise osa juurde minna, sest läheneb Gunnar koerapüüdja-autoga.
Õhku tekib annus traagikat. Näib, nagu oleks Tartu tulnud kätte maksma oma hukkunud poja eest.
"Jevgenia! Me tulime koerte järgi!" teatab Gunnar väraval. Jevgenia jookseb oma hoovis ringi, sületäis põhku käte vahel ja hüüab: "Ärge otsige koeri, otsige inimest, kes seda tegi!"
Taamal seisavad kolm koeravolaskit ja vaatavad ehmunult.
"Anna mõnedki ära, sa ei tohi neid siin niimoodi pidada," veenab Gunnar. "Kui mul neid koeri ei oleks, poleks enam mind ka," kostab Jevgenia vastu ja viskab üht lähemale tikkuvat peni rehaga.
Taandume. Nurga taga jalutab meile vastu reiekõrgune peni. Hetk – ja Gunnar on talle traadist lingu ümber heitnud. Üks Hiinalinna kodututest on nüüd rahu leidnud.
Kolmapäev, kell 12.30,
Tartu koerte register
"Inimesed muidugi mõtlevad, et me oleme halvad. Aga me ei tee seda kellegi terroriseerimiseks, vaid me peame kaitsma teisi inimesi."
Anne Räis on taas sõiduvees. "Sest vaata – kui kõik omanikud oleksid nii inimlikud ja oma koera eest hoolitseksid, siis tuleks niisugune aeg, kus kõik lapsed ja teised ka saavad rahulikult uulitsa peal käia!"
Sõbralik ja seltsiv poiss
Mida me teame pühapäeval Tartu Hiinalinnas koerte puretuna leitud
8-aastasest Jevgenist?
Käis Tartu Slaavi Gümnaasiumi teises klassis, õppis neljadele-viitele ja põhjuseta koolist ei puudunud.
Sõbralik ja hästi seltsiv. "Kui näiteks kusagil töömeest nägi, läks kohe juurde juttu puhuma, et mida nad teevad ja kuidas läheb," ütleb klassijuhataja Jekaterina Luptova.
Ise omadega toime tulev, sest pidi sageli üksi kodus olema. Mõnikord sõitis igavusest bussiga mitu tiiru linnale peale, märgib klassijuhataja.
Isast neli aastat vanem ema tappis oma mehe 1998. aastal joomingu käigus tekkinud tülis, lüües talle noa südamesse. Eelmise aasta sügisel jõudis see kohtusse, alaealise lapse pärast ei olnud naist seni vahi alla võetud.
"Väga korrapärast eluviisi see ema muidugi ei pidanud," ütleb Tartu politsei pressiesindaja Peeter Rehemaa. "Lähisugulaste jutt emast poja kasvatajana on positiivsusest kaugel. Nii võtaksin ma väga suurte reservatsioonidega ka ema juttu, et ta nägi Jevgenit viimati laupäeva lõuna ajal, kui poiss talle kodust lahkudes põsele musi andis."
Õpetaja sõnul hoidsid ema ja poeg üksteist siiski väga.
Hiinalinnas elavad Jevgeni sõber ja täiskasvanud vend. Laiba leidmise koht on siiski eemal neist teedest, mida mööda ta emma-kumma juurest koju oleks võinud minna.
Seda võiks seletada koerte eest põgenemisega juhuslikus suunas, kuid seni ei ole andmeid, et ta nende eest ära jooksnud oleks.
Urmo Kübar
Sõnaseletusi
Et kõrvalolevast reportaazhist täit selgust saada, on vaja tunda järgmiste sõnade tähendusi.
Kägiveen. "Suur magistraal, mis toob vere ajust ja viib südamesse," selgitab Tartu Ülikooli anatoomia instituudi juhataja Helle Tapfer. Teisisõnu – kui surm saabub kägiveeni rebendi tagajärjel, siis on see vererohke ja mitte nii kiire kui näiteks ajju verd viiva unearteri vigastuse korral. On väline ja sisemine kägiveen, mis hiljem saavad üheks.
Hiinalinn. Rahvapärane nimetus osale Kirde-Tartus asuvast Jaamamõisa elamurajoonist. 1970. aastatel hakati sinna ehitama kortermaju Nõukogude armee ohvitseride peredele ning samaaegselt hakkas kõrvale tekkima ka aiamaade rajoon. Hiljem tekkisid aiamaadele ehitatud lobudikkudesse elanikud ning tänagi elab neis barakkides üle saja inimese – "juriidiliselt kodutud, kes siiski elavad kusagil," tõdeb Tartu abilinnapea Ilona Merzin. 1996. aastal otsustas linn neile leida asenduspinna, kuid see pole toimunud tänaseni.
Urmo Kübar
