Lõplik lahendus meeste viljatusele?
Selline katse õnnestus maailmas esimest korda – varem ei ole tõestatud, et tüvirakkudest laboritingimustes kasvatatud seemnerakke kasutades võib saada elusaid järglasi.
Murrangulise katse tulemusel võivad viljatud mehed hakata kasutama “seemnerakkude siirdamist” ja sel moel saada omaenese bioloogilise lapse isaks, selmet kasutada spermadoonorite annetusi, millest niigi on puudus.
Edusammust elevil eksperdid kinnitavad, et katsel on meeste viljatuse ravi jaoks märkimisväärne tähendus. Kuid mõned pro-life-aktivistid on juba väljendanud muret, et mehe asemel võidakse elu loomiseks hakata kasutama kõrvaleheidetud embrüost saadud “kunstlikke seemnerakke”.
Esmaspäeval ajakirjas Developmental Cell avaldatud uuringutulemusteni jõudis Newcastle University professor Karim Nayernia Saksamaal sooritatud katsete tulemusel.
Kõigepealt eraldas Nayernia tiim hiire blastotsüstist (loote väga varajane arengustaadium, mil paaripäevane embrüo koosneb ainult rakkudest) tüvirakud.
Tüvirakud on justkui keha ehitusplokid ja neil on võime areneda kõigiks kudedeks.
Tüvirakke kasvatati laboris, kusjuures spermatogoonidest tüvirakkude (ehk seemneraku eellasrakkude) äratundmiseks kasutati spetsiaalset märgistamissüsteemi.
Nii kaugele olid teadlased varemgi jõudnud, kuid see, kas säärased rakud ka “tööle hakkavad”, ei olnud teada. Seemnerakkude eellasrakke jälgiti seni, kuni need arenesid 72 tunni jooksul sugurakkudeks – seemnerakkudeks.
Seejärel kasutas professor Nayernia seemneraku intratsütoplasmaatilist injektsiooni (Intracytoplasmic Sperm Injection ehk ICSI ) – samasugust viljatusravi võtet, mida kasutatakse inimestelgi –, mis seisnes selles, et hiire seemnerakud süstiti otse munarakku ja seejärel siirati viljastatud munarakk emasele hiirele.
Pooled pojad hälvetega
Selle protseduuri tulemusel sündinud seitsmest hiirepojast kasvas täiskasvanuks kuus. Kuid kolmel neist oli arenguhälbeid: nad olid kas liiga suured või liiga väikesed ning surid.
“Uurimistulemused on eriti tähtsad, sest need aitavad meil paremini mõista seemnerakkude valmimise bioloogilisi protsesse. Neid tundmata ei suuda me viljatuse juurteni tungida,” ütles professor Nayernia.
Nayernia lisas: “Kui me teaksime paremini, kuidas spermatogoonidest tüvirakud muutuvad seemnerakkudeks, siis saaks seda tõlkida teadmiseks, kuidas ravida viljatute seemnerakkudega mehi. Näiteks saaks patsiendi munanditest biopsia abil võtta seemnerakkude eellasrakke, kasvatada neist laboritingimustes funktsionaalsed seemnerakud ja need patsiendile tagasi siirata.”
Teoreetiliselt tähendab see, et võimalik oleks saada laps ilma mehe või spermadoonori sekkumiseta, kuid Inglismaa seadused välistavad säärase võimaluse.
Eetiline dilemma
Sheffield University teadlased on katsetega näidanud, et tüvirakud on võimelised arenema seemnerakkude varaste eellasteni, kuid ei ole eetilistel kaalutlustel kaugemale läinud.
“Uurimistulemus on põnev, sest esimest korda saab väita, et sel moel saadud rakkudel on täielik potentsiaal saada järglasi,” ütles Sheffield University reproduktiivbioloogia ekspert professor Harry Moore. “Kuni kõik ohutusnõuded ei ole selged, peame me suhtuma väga ettevaatlikult sellise tehnika kasutamisse viljatute meeste ja naiste ravimisel. Ja selleks võib kuluda aastaid,” lisas ta.
Läbimurre on oluline, sest teadlased ei tea veel täpselt, kuidas seemnerakud arenevad ja mis põhjustab arengus häireid. Samas on meeste viljatus laienev ilming – juba enam kui pooltel juhtudel kasutatakse viljatusravis seemneraku intratsütoplasmaatilist injektsiooni – seda protseduuri läheb vaja just nimelt juhul, kui probleem on pigem mehe- kui naisepoolne.
Mõnedki teadlased on väljendanud murelikkust eetiliste küsimuste pärast, mida tekitab võimalus luua uut elu ilma täiskasvanud mehe spermat kasutamata. Nad hoiatavad, et see võib viia reproduktiivse kloonimise libedale teele.
“Elujõulise sperma loomine väljaspool keha on tohutult märkimisväärne läbimurre, pakkudes suuri võimalusi tüvirakkude uuringuteks ja viljatusraviks. Siiski mängivad seemnerakud ja munarakud meie arusaamades isaks-emaks olemisest ja sugulusest erilist rolli, mistõttu võimalus neid rakke laboris luua esitab meie ühiskonnale tõsise kontseptuaalse väljakutse,” ütles Imperail College Londoni meditsiinieetika uurija Anna Smajdor.
“Kes on laboris loodud seemnerakkude järeltulija isa – kas tüvirakkude kobarake Petri tassil? Või loode, millelt need tüvirakud on võetud? Vastused sellistele küsimustele pole selged, kuid need puudutavad meie identiteeditunde alustalasid.”
Pro-life-lobigrupi Comment On Reproductive Ethic looja Josephine Quintavalle ütles: “Mulle teeb muret, kuidas seda inimeste puhul kasutataks. Hiired sündisid väärarengutega ja ma tean, et osale teadlastele teeb selliste rakkude kasutamine muret. Üks asi on teha midagi sellist hiirtega, aga inimese puhul ei kasuta me ju katsejänesena ainult täiskasvanut, vaid ka sündimata last.”
Copyright: The Independent,
esmakordselt avaldatud
11. juulil 2006
Lapse huvides tuleks eelistada terve mehe seemnerakke
Kommentaar
Andres Salumets, Nova Vita lastetuse ravi keskuse juhataja
Ei maksa loota, et hiirtel tulemuslikku lahendust võiks kasutada inimestel. Arvan, et inimestel pole sellisele meetodile suurt nõudlust. Lastetuid paare on 10–15 protsenti ja meie kogemus näitab, et pooltel juhtudel on tegu mehepoolse viljatusega.
95 protsendil viljatuse ravile tulnud meestest on seemnerakud olemas ja neid saab kasutada.
Vaid viiel protsendil probleemidega meestest pole seemnerakke. Enamasti saab nende munandi koetükist üksikuid seemnerakke, millega on võimalik munarakke viljastada.
Kui seda lähenemist kasutada, siis kõigepealt oleks vaja saada viljatu mehe tüvirakkude liin. Ja see on üks raskemaid etappe.
Teiseks, kui mehel puuduvad seemnerakud, siis on tõenäoliselt tegemist geneetilise probleemiga. Ja on vähetõenäoline, et sellise mehe tüvirakkudest tekiks seemnerakke. Kui nad ei saa tekkida munandis, siis ma ei usu, et nad tekiksid katse- klaasis.
Kolmandaks – et munarakk viljastuks ja tekiks loode, peab seemnerakk olema küpsenud ning pärilikkuse aine õigesti modifitseeritud, mis tagaks embrüo ja loote normaalse arengu. Tüvirakkudest saadud seemnerakkudel võib esineda aga pärilikkuse aine probleeme.
Seetõttu usun, et seda ei hakata meditsiinis kasutama. Lapse huvides oleks kasulikum kasutada terve mehe loovutatud seemnerakke.
