Löwenruh pargis kasvatati vanasti kalu
See ametkond oli suure võimutäiusega ning ta oli harjunud sellega, et ta korraldusi täideti vastuvaidlematult. Igasugune vastuseis nn töörahva huve kaitsvale ametkonnale võis tollal olla eluohtlik.
Teiselt poolt kõnelevad tolleaegsed dokumendid veenvalt terve mõistuse püsimisest. Näiteks esitas EKP Keskkomitee 1945. aasta kevadel Tallinna RSN täitevkomitee arhitektuuri osakonnale projekti Mustamäe (tollal Kadaka) tee äärde kavandatud suure juurviljahoidla väljaehitamiseks.
Terve mõistusega arhitektid
Sellise suure kuurilaadse ning samas kapitaalse hoone väljaehitamine suure liiklusega tänava äärde ähvardas lõhkuda kogu ümbruse struktuuritervikut. Seetõttu ei kõhelnud arhitektuuri osakond projekti tagasi saatmast. Mõjuvõimsale tellijale soovitati juurviljahoidlale leida parem asukoht.
Hilisemal ajal andsid linnavõimud märksa kergemale survele järele. Nendest võrdlustest võib järeldada ainult ühte, et nõukogude võim koos oma korrumpeeritusega oli tollal veel väljakujunemise järgus.
EKP Keskkomitee abimajand ei tegutsenud Löwenruh territooriumil kaua. Eesti NSV ministrite nõukogu 5. mai 1948. aasta korraldusega moodustati sinna kalakasvandus Löwenruh. Sama aasta 18. septembril koostatud ülevaatuse aktist selgub, et kalakasvandus allus Tallinna Kalakombinaadile ja kandis nime Tallinna Kalakombinaadi tiigimajand Löwenruh.
Tollal oli tiigimajandi territooriumil mitu elumaja, neist kaks oli täiesti lagunenud ja elamiskõlbmatud. Majandil olid sepikoda, ait ja abiruumid põllutööriistade ja transpordivahendite hoidmiseks. Kuna tehnikat ei olnud, siis kasutati seda ruumi kalakombinaadi 300–400 tonni soola hoidmiseks. Juurviljahoidlat kasutati kala-, soola- ja õlilaona.
Alatu äri kalamajandi korteritega
1945. aasta sügisel oli ainukeseks transpordivahendiks hobune. Lisaks veoloomale oli tiigimajandil veel kaks lehma ja 60 siga.
Tõsiseks probleemiks oli majandi elamispind. Alati leidus mõjukamaid isikuid, kes kasutasid ära nähtamatuid hoobasid, et saada korterit tollal veel uhkes ja korrastatud pargis. Polnud juhus, et kalakombinaadi direktori korraldusel majutati endise Löwenruh suvemõisas asunud elumajja kuus tiigimajandis mittetöötavat isikut ning samal ajal tõsteti oma korterist välja majandi ainukene kalakasvataja. Lisaks sellele elas tiigimajandi territooriumil viis EKP keskkomitee endise abimajandi tööliste perekonda.
Löwenruh suvemõisa kohal asunud ettevõte vahetas sageli nime. Näiteks 1949. aasta alguses koostatud dokumentides mainitakse Löwenruh kalamajandit. 1949. aasta lõpul või 1950. aasta algul muudeti see kalurikolhoosiks Löwenruh. Selline nimi ei püsinud kaua, sest Eesti NSV Kalatööstuse ministri 8. mai 1950. aasta korraldusega nr 1152 nimetati kalamajand ringi Tallinna Kalurikolhoosiks. 1950. aastate alguses esineb dokumentides ja ajakirjanduses Tallinna Kalamajandi nimi.
1948. aastal oli kalurikolhoos Löwenruh kasutuses 4 tiiki forellide kasvatamiseks, üldpinnaga 1728 ruutmeetrit.
Lisaks sellele oli veel 3 tiiki üldpinnaga 684 ruutmeetrit ning 9 tiiki kalade talvitamiseks, kogupinnaga 1578 ruutmeetrit.
Juba 1940. aastate lõpus laienes tiigimajand oluliselt. Kalatööstuse ministri käskkirjaga 25. märtsist 1949 kohustati tiigimajand Löwenruh direktoril Otsal üle võtta teisel pool Mustamäe teed asunud ilma peremeheta jäänud endised Lobjaka kalatiigid koos 6,2 ha suuruse pargiga.
Kalakasvatus kogus järjest hoogu
1949. aastal töötas tiigimajandis 6 töölist. Aasta jooksul anti majandist müüki 30 340 forelli ja 3620 karpkala. Selle aasta sisse mahtus ka pargis asunud 18 sillakese remont.
Majandi territooriumil asus 25 puude ja sirelihekkidega palistatud ristkülikukujulist kalatiiki.
Läbipaistvas vees ujusid laisalt tihedas parves tähnilised forellid. Nende vääriskalade kasvatamisel on kalamajandi töötajatel tulnud teha palju tööd. Varakevaditi, kui kalad asusid veel talvitustiikides, puhastati ja desinfitseeriti suviste tiikide põhjad. Kalu söödeti iga päev ja jälgiti, et vee juurde- ja äravoolukohad oleksid puhtad, sest sellega tagati tiikide korralik veevahetus.
Kunsttoiduga kasvatati hiidforelle
Veidi eemal, suure talvetiigi kaldal, asus kalade haudemaja, väike madal hoone täis ülestikku asetatud musti puukaste. Igal kevadel asetati neisse sugukaladelt võetud mari ning pidevalt läbivoolavas vees hakkasid kuldkollased marjaterad arenema. Mõne aja pärast paigutati imepisikesed maimud juba tiikidesse. Forelle kasvatati kunstlike söötade abil, mille hulka kuulusid ka õlletööstuse jäägid. Vitamiinina lisati söötadele nõgeseid ning sideaineks jahutolmu. Kunstliku sööda abil kasvatatud forell kaalus kaheaastaselt 200–250 grammi. Sama vana jõeforell kaalus ainult 50–70 grammi. Suvisel ajal, kui ilmad olid palavad ning tiikide vesi kuumenes, ohustas kalu hapnikupuudus. Vastuabinõuks oli värske vee lisamine. Peale forelli kasvatati kalamajandis veel karpkalu.
Kalamajand likvideeriti 1957. aasta novembris.
