Vastuseks Eesti Päevalehes ilmunud Lea Larini artiklile Tallinna ühistranspordi tunnipiletite kohta (6. juuni 2003. a) kinnitan, et mind ei saa kuidagi siduda 2001. a suvel Tallinna linnavalitsuse sõgedate otsustega ühistranspordi kiipkaardi projekti küsimustes, mis olid initseeritud endise abilinnapea Ivar Virkuse poolt. Kiipkaardiprojekt sisuliselt hävitati enne, kui seda hakati kasutama.
Kiipkaardiprojektiga kaasnenud tunnipileti võimalus üksi ei lahenda Tallinna ühistranspordi kõiki probleeme. Ei saa eraldi välja tõsta ühte probleemi, vaatlemata kogu ühistranspordi süsteemi tervikuna.
Kuigi tunnipiletite osatähtsus sõitude koguarvust on 0,7%, siis sõidupiletite tulust moodustab tunnipilet 5%. Tehtud kulutused aparaatidele on end minu arvates küll ära tasunud. 2002. a sai Tallinn tunnipiletist tulu üle 11 miljoni krooni.
Muinasjutud ühistranspordi kiipkaardi kasutamisest kaubanduses on ajakirjanike väljamõeldised, millel pole mingit alust.
Pilootprojekti kaudu kogemuste saamise vajalikkust näitab kas või see, et ilma kiipkaardiplatvormi kasutamata kaasaegset ja efektiivset ühistranspordi piletisüsteemi luua lihtsalt ei õnnestu. Ka uus riigihanke konkurss põhineb sellel kontseptsioonil.
Lõpetuseks võiks öelda, et Tallinna ühistransport on tegelikult tõsises stagnatsioonis. Niikaua kui see sõltub TAK-i ja TTK diktaadist ning “arengut” mõõdetakse juurdeostetud busside ja trollide arvuga, mingist erilisest edasiminekust rääkida pole mõtet.
Eesti Päevalehele aga soovitaks Tallinna ühistranspordi küsimustesse põhjalikult süveneda ja sellest ka objektiivselt kirjutada. Priit Vilba
