See kurikuulus kolmnurk Tõnismäel on 9. märtsi tulem. Välisservadesse tuleks ehitada romantismiajastu vaimus vanalinna stiilis paemüüridest kunstvaremed. Nende sisekülgedele mälestustahvlid: hävitatud ajaloolised hooned, nagu vaekoda; hukkunud eraisikute nimed koos sünni- ja surmaaegadega; hukkunud saksa sõjaväelaste nimestik; surnukspommitatud punaarmeelastest sõjavangide nimestik.

Arne Hannus, pensionär

Mis maksab kilo pronksi?

Pronks on kallis metall. Kui see üles sulatada, saaks oma kaks miljardit kirjaklambrit koolilastele! Või miljoneid-miljoneid nõelravinõelu, mida saaks Hiinasse müüa. Või üks kirikukell? Selle pronksiga saab imesid teha! Erik

Riik toodab endale riigikukutajaid

Olin juhuslikult 9.mail Tõnismäe trollipeatuses. Sini-mustvalget seal enam ei lehvinud. Lilletoojad muudkui tulid ja tulid. Tekkis kiusatus vaadata lähemalt, keda need lilletoojad endast õige kujutavad. Põhiline osa neist olid hästiriietatud noored vene emad või isad oma lastega. Kindlasti Eestis sündinud ja kasvanud ning hariduse saanud. Veel vanaemad oma lastelastega. Siis tuli üks lasteaiarühm, lilled käes ning pidulikult riides. Tüd-rukutel suured punased juukselehvid juustes ja poistel punased rosetid rinnas. Kasvatajad kamandasid lapsed enne platsile jõudmist tantsammu marssima. Ei ühtegi veterani. Need olid vist juba samba jalami juures.

Üle platsi lehvis kotkaga Vene Föderatsiooni lipp. Oleks veel mõni sõja või NSV Liidu lipp.

Milleks me kulutasime raha nende venelaste koolitamiseks, harimiseks ja integreerimiseks? Nüüd ma hakkan aru saama, et need noored Eestimaa venelased näitasid lõpuks avalikult välja, et käiakse kogu aeg ringi, salaviha südames ja rusikas käed taskus meie Eesti riigi ja rahva vastu.

Tegelikult ei julge me tunnistada, et toodame omale riigikukutajaid. A.V.

Oma aja ära elanud monumendid Maarjamäele

Kõik oma aja ära elanud monumendid ja mälestusmärgid võiks koondada Maarjamäe obeliski juurde. On ruumi ja avarust – oleks tõeline turismimagnet kaugetele külalistele!

Liivi Leppik

Mälestus kõigile sõjas langenuile

Eestis käib suur kära üsna lihtsalt lahendatava probleemi üle. Mälestusmärk tuleks sama maatüki piires nihutada natukene tahapoole, et ette mahuks nelinurksele perimeetrile veel kolm mälestusmärki.

Pronkssõdurist paremal: kaks eestlast-venda, toetumas teineteisele, seljas vastasväe vormid. Pronkssõduri vastas seisaks saksa vormis sõdur ja vasakul leinav ema. Kõik teostada samasuguses sotsrealismi stiilis, nagu pronks-sõdur, samasuguste kiviseinte taustal. Keskel, kohas, kuhu kõik vaatavad, põleks igavene tuli.

Mälestusmärk oleks kõikidele Eesti pinnal Teises maailmasõjas langenud sõduritele. Ja rahu majas. Marek Litnevski

Matke see viha ükskord maha!

Igal aastal 9. mai paiku algab tants pronkssõduri ümber. Sõjast on möödas üle 60 aasta, kuid tundub, et inimeste hinged on ikka veel haiged.

Merehädalised on läbi aegade heitnud merre pudeleid oma kirjadega. Teen ettepaneku kaevata kesklinnas, Vabaduse väljakul või Tõnismäel pronkssõduri vastasplatsil sügav auk, mida võiks säilitada avatuna, katteks ohutuse tagamiseks metallvõre. Igaüks, kellel on viha südames, võib visata probleemi kirjapanduna ning tikutopsis või pudelis sinna auku.

Ühel päeval, kui eestimaalased tunnevad, et nad on viha põhjalikult sinna auku välja valanud, võib selle augu kinni ajada ning katta valge tuvi – rahu ja vabaduse sümboli kujuga. Usun, et selle valge tuvi tiibade varjus võib jälle rahu ja üksteisemõistmine Eestimaale saabuda. Mari Mets

22. september leinapäevaks!

Nähes, kui valulikult on võtnud pronksmehe kummardajad südamesse trikoloori virvendused “vabastaja” hingeõhu-ruumis, sündis mõtteraasuke! Kas mälestada Otto Tiefi hetkevalitsuse langemist leinalippudega? Igal juhul näitaksime tsiviliseeritud moel oma isamaameelsust ja teisel pool barrikaadi pidutsejatel jääks vähemalt okas hinge. Mõtleme veel!

Rein Grenberg Pärnust

Nii kui jaanalinnud, pead mudas

Näib, et meie juhtidel on nõukaaegne ajupesu võtnud võime eristada, mis on mis. Kristlikus kultuuris ei ole surnuid kunagi maetud linnaväljakutele keset linnamelu. Nii luterlastest eestlased kui ka õigeusklikud venelased on oma surnud matnud surnuaedadesse. Ateistlik punane Venemaa ja NSVL, kus peeti jahti tõsiusklikele, lõid kombe matta surnuid linnasüdametesse, et märkida oma ideoloogia jõulist murdmist, relva jõul, idast läände.

Tõnismäel ei toimu leinaüritused, vaid ENSV ja NSVL-i lippude lehvides suurvene ideoloogia jätkuv propaganda, kus ei häbeneta sedagi, et suhtutakse põlglikult eestlaste valikutesse nende ajaloolisel kodumaal, Eestimaal. Meil on mõiste, et surnutega ei sõdita, aga kui surnuid üha uuesti ja uuesti rakendatakse vene šovinistliku propaganda vankri ette ja eri rahvusi ässitatakse üksteise vastu, siis ei saa Eesti riik jääda jaanalinnu ossa, kes oma pead mudasse peidab, nagu teeb seda osa meie poliitikuid. A. Tarvas

Punamonument on riigivaenlane

Põhiseaduse järgi on igal Eesti Vabariigi kodanikul õigus ja kohustus kaitsta Eestit vaenlaste vastu.

Vaieldamatu fakt, et Nõukogude armee sundis 1944. a septembris põgenema Otto Tiefi õigusjärgse valitsuse. Tõnismäe monument on selle armee kujutis, järelikult Eesti riigivõimu vaenlane.

Ülaltoodust lähtudes on kõik aktsioonid kuni monumendi hävitamiseni iga Eesti Vabariigi kodaniku õigus ja kohustus.

Vello Külvet, Tallinn

Mälestamiseks on Maarjamäe memoriaal

1115 aastat pärast Eesti vabanemist hävitavast okupatsioonist on auväärsel kohal alles kuju, mis annab selge sõnumi: meie oleme teid vallutanud, meie oleme siin valitsejad, meie määrame teie tulevikku! Need, kes iga hinna eest püüavad kuju säilitada endises kohas, on aktiviseerinud oma tegevust. On ülim aeg viia kuju mujale, muidu võib sellel Vene-Liivi sõja aegsel lahingutandril uuesti puhkeda taplus, mille tagajärjed on arvamatud. Uue koha suhtes on olnud mitmeid arvamusi, kuid esitan veel kord oma kolm aastat tagasi tehtud ettepaneku.

Sakslased rajasid oma sõdurikalmistu kaunisse kohta, Maarjamäele. Seal puhkab ka eesti sõdalasi. Venelasedki leidsid selle koha olevat sobiva terve memoriaali tegemiseks, hävitades seejuures julmalt osa saksa sõdurikalmistust. Memoriaali kuuluvad ka 1944. a Eesti vallutamisel osalenud väeosade kuulsuse kivid. Saksa sõdurikalmistu ja Nõukogude memoriaali vahele jääb umbes 50 m vaba maad. See nagu ootab, et sinna tuleksid sobivad mälestusmärgid langenud eesti sõjameestele.

Vene poolel langenute mälestusmärgiks sobiks hästi Tõnismäe pronkssõdur, kes langetatud peaga leinab oma tööpataljonide ühishaudadesse ja lahinguväljadele jäänud kaaslasi. Saksa poolel sõdinute mälestus-märk peab andma edasi nende meeste võitluse põhiidee, mille eest end ohverdati. Mälestusmärgi juurde sobivad plaadid väeosadele, kes kaitsesid Eesti piire 1944.

Raul Kuutma,

Soomepoiste auesimees