Rahvakultuurikeskuse vaimse pärandi spetsialist Kristiina Po­rila rääkis, et nimekirja koostamine pole kampaania, mille käigus selgitatakse parimaid. „Oluline on, et kogukonnad hoiaksid ja väärtustaksid oma kultuuri ning nimistu on neile abiks,” lisas Porila.

Erinevalt UNESCO esindusnimekirjast ei hinda Eestist saadetut komisjon, kes otsustab nimekirja pääsenute üle. „Nimekirja kantakse iga kogukondlik ta­va, kui selle tutvustus on koostatud põhjalikult ja südamega. Ni­mistu ootab sissekandeid igalt Eestimaa inimeselt,” rõhutas Porila.

Eestile omased tavad

Et näidata, kui oluline, aga ka mõneti tähelepandamatu on igapäevane vaimne kultuuripärand, läks Kristiina Porila artiklit illustreeriva foto tegemiseks õue lumememme ehitama ja kolleegidega lumesõda mängima. Needki on ju Eestile omased tavad, mis põlvkonniti püsinud. Porila selgitas lumesõja näitel: „Vaimne kultuuripärand ei vaja alati otseselt kaitset. Kõige parem „kaitse” on see, kui teadmised, oskused, tegevused ja tavad püsivad meie elu loomuliku osana, on meile armsad ja vajalikud ning meile midagi ka tähendavad.” Lumememmed ja lumesõda püsivad ja tähendavad kindlasti.

Tulevikus võib vaimupärandi netiküljest saada paik, kus detailhaaval avaneb kogu Eestimaa vaimne kultuur oma kirevuses ning tavade rohkuses.

Rahvakultuuri keskuse tantsuspetsialist Ülle Feršel täiendas, et tegelikult koosneb meie vaimne pärand imepisikestest olulistest tavadest alates sellest, mis ringmänge lastega mängitakse ning mida neile unelauluks lauldakse. „Nii on ka „Kes aias” ringmängu mängimine ning „Patsu-patsu-saia” lauldes koos lapsega plaksutamine olulised,” rõhutas Feršel. Rääkimata tavadest, kuidas rahvakunstiansamblid tähistavad küünlaringis jõule või laulavad oma juhi rõdu all talle sünnipäevalaule.

Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo rääkis rahvariiete valmistamisoskuse kõrval sellisest olulisest hiidlaste tavast nagu kiiktooliga kiikumine. Just kiiktoolis oli aega aeg maha võtta ning laias ilmas ja suurtel meredel kogetust pajatada. „Õnneks on ka täna paljudes Hiiu peredes kiiktool au sees,” nentis Põllo. Ta lisas, et nimekirja kandmine õhutab kindlasti natukene ka naabrite kadedust ja seeläbi ka tegusid, et endagi vaimupärandist oluline üles leida.

Võrumaa vaimse kultuuri­pärandi asjatundja Külli Eichenbaum rõhutas, et nimekiri annab võimaluse Võru instituudis tehtud pärimuse hoidmise tööd kaugemalgi tutvustada. „Meie tavadest lugedes saab kindlasti innustust ka meedia, mis siis omakorda julgustab tavade hoidjaid,” rõhutas Eichenbaum.

Ta rääkis ka seenelkäimise traditsioonist, mis on omane küll paljudele Eesti inimestele, aga samal ajal tundmatu mitmel pool Euroopas, kus kardetakse mürgiseeni ja arvatakse, et seened kasvavad vaid supermarketites. „Ja meie arhitektid ei tohiks maju planeerides ära unustada lesosid ehk tavapäraseid soojamüüri sopistusi, mis mõeldud lesimiseks ja selja soojendamiseks,” arvas Eichenbaum.

„Kõige tähtsam on, et kogukonnad hooliksid oma pärandist. Need, kes soovivad seda tutvustada nimistus, peaksid võtma meiega kontakti. Küll üheskoos siis vajalikud sammud ära teeme,” rõhutas pärandi talletaja Kristiina Porila.

Näiteid Eesti vaimsest pärandist

Laastukorvist kuni käkisupini

•• Vaimne pärand hõlmab kom­beid, tavasid, teadmisi ja oskusi, mis on erinevatele inimrühmadele igapäevaelu ja identiteedi osana omased ja olulised. Seetõttu soovitakse neid anda edasi ka järgmistele põlvkondadele.

•• Eesti vaimse kultuuri nimistuga saab tutvuda veebilehel: http://www.rahvakultuur.ee/ vkpnimistu/

•• Nimekirjas on näiteks laastukorvide valmistamine, Teppo lõõtsa mängimine ja valmistamine, setu leelo ja Võrumaa rahvalaul, Võrumaa matusekombestik ja rahvameditsiin, paastumaarjapäeva tähistamine, püstandaia tegemine, käkisupi keetmine, suitsuliha valmistamine suitsusaunas, sõira tegemine, Hiiumaa koduõlle valmistamine ja joomine, Hiiumaa rõhtude valmistamine ja kandmine, pitside heegeldamine, puukujude valmistamine, tinast noatuppede valmistamine ja kaunistamine ja kiiktooliga kiikumine.