Glikmani taotluse esitamisele järgnes sisuliselt samal minutil pressiteade, AS Järvevana saatis välja ka börsiteate ning lisas sinna nii ärakirja taotlusest kohtule kui ka teabenõude käigus küsitud käskkirjade koopiad. „Mul õnnestus täna veenvalt kohtu ees tõestada, kuidas jämedalt rikuti isikute põhiõigusi,” teatas Glikman vahetult pärast avaistungit.

Tegelikult esitas Glikman kohtule aga kaks käskkirja, mis puudutavad ainult 2009. aastaks kahele kohtunikule antud õigust jälitustegevuse luba välja anda. Kohtunik Orvi Talile anti esimest korda selline õigus 2005. aasta septembris, Eda Murakale 2006. aasta jaanuaris. Harju maakohtu riigisaladuse kaitse juhendi järgi kehtib selline luba ainult jooksva aasta lõpuni, igal uuel aastal tuleb käskkirja uuendada, ent käskkirja number ning algne kuupäev jäävad samaks. Kas on võimalik, et vaieldamatu tippadvokaat sellest aru ei saanud? „Igale arukale inimesele on selge, et käskkiri hakkas kehtima just sel kuupäeval,” lausus Särgava.

Eile võttis Särgava Eesti Päevalehe juuresolekul seifist kausta, kus on sees kõik kohtu esimehe käskkirjad kohtunike kohta, kellel on alates 2004. aasta juulist lubatud teha jälitustoiminguid. 2004. aasta juulist 2005. lõpuni oli see õigus Tallinna linnakohtu esimehel, kelleks oli samuti Särgava. Alates 2006. aasta algusest on see õigus Harju maakohtu esimehel. Hoolimata sellest et need paberid pole mõeldud avalikkusele, astus Särgava sellise sammu tekkinud segaduste lõpetamiseks.

Ainus viga

„Meie ainus viga oli selles, et saatsime ühele menetlusosalisele käskkirja heatahtlikult välja,” lausus Särgava, lisades, et jälitustoimingute seaduslikkuse, sealhulgas ka lube andva kohtuniku pädevuse kontrolli õigus on tegelikult asja menetleval kohtunikul. Tõepoolest, kaustas on olemas kõik käskkirjad alates 2004. aasta juulist veel toonase linnakohtu blanketil ning ühe kohtuniku kohta, ja alates 2006. aastast maakohtu blanketil ning kahe kohtuniku kohta. Iga kohtuniku kohta käiv uuendatud käskkiri kannab sama numbrit ning viitab kõige esimese käskkirja kuupäevale. Iga-aastased käskkirjade muudatused on õigel ajal sisse kantud ka käskkirjade registreerimise žurnaali, mis välistab võimaluse, nagu oleks need tehtud tagantjärele.

Glikman soovib teema kommenteerimisest hoiduda. „Minu kohustus on võistlevas menetluses esitada kohtule dokumendid, kui need on kaitsealusele kasulikud. Küsisin kohtult 2005. ja 2006. aasta kohta ja nendest dokumentidest kui positiivsetest tõenditest mu kaitsealuse kohta täiesti piisas,” lausus ta ja lisas, et kui prokurör proovib tõendada vastupidist, tuleb uurida „kummitavaid” tõendeid. Glikmani sõnul ei olnud tema käik teadlik bluff. „Minu konkreetsele järelepärimisele konkreetsete jälitustegevuse lubade suhtes konkreetse ajavahemiku osas ja konkreetsete kohtunike kohta vastati konkreetsete kohtu originaalpitsatitega dokumentidega, mille kohaselt tekkisid lubade andmiseks volitused alles 2009. Miks mulle ei saadetud kaasnevaid käskkirju või selgitusi, et tegu on millegi varasemaga, mis ei ole toimikus, pikendamisega, ma ei tea.”

Glikmani sõnul ei olnud võimalik ühelgi mõistlikul inimesel aru saada käskkirja kehtivusest. „Ma pole kunagi varem näinud ametlikke dokumente, mis vaikivad väljaandmise ja allakirjutamise ajast ja tegelikult viitavad nelja aasta tagustele dokomentidele, nimetamata, et tegu on varasema pikendamisega.”

Lõppsõna selles küsimuses ütleb kohtunik Valeri Lõõnik maadevahetuse kohtusasja lõppotsuses.

Glikman: ühtegi tõendit pole

•• Neljapäevase avaistungi järel lausus Leon Glikman, et ehkki üheksa kuu jälitustoimingud olevat teostatud ebaseaduslikult, ei olevat kaitsepolitsei neis lindistustes ka midagi määravalt tähtsat peale saanud.

•• Ometi jääb selle perioodi sisse näiteks 8. august, kui prokuratuuri väitel kohtusid Kamikaze pubis Annus ja Villu Reiljan ning leppisid kokku Reiljani näidatud isikule osaluse andmises ühes Annusega seotud ettevõttes. „40 000 leheküljel materjalides ei ole mitte ühtegi tõendit, mis näitaks altkäemaksu andmist, küsimist või maksmist,” ütles Glikman. Ühtlasi lausus ta, et tal on võimatu kedagi kaitsta, kui süüdistuse järgi maksti altkäemaksu nii umbmäärasel ajal kui aastatel 2000–2006. „Vajadusel nõustub minuga Euroopa inimõiguste kohus,” ütles ta.

•• Glikmani kinnitusel on kogu kriminaaltoimik vigadest pungil ning ta kavatseb kohtus selle kõik ka mitmetasandiliselt ära tõestada. „Mul oleks selle jama asemel mõistlikku tööd teha küll. Tsiviilhagi ei julgeks sellistel alustel keegi sisse anda.”