Maaema mess Salme kultuurikeskuses on seevastu paik enam vanematele-teadjamatale kui noortele-lollidele.

50 krooni eest pääseb eesti rahvuslikule nõiasabatile igaüks, 30 krooni eest õpilased. Lukskauba asemel pakutakse tutvumiseks-müügiks erinevaid variante looduslähedasest eluviisist, mis aitavad paremini toime tulla ning ravimatute tõbedega võidelda. Kõike on saadaval: teadmisi, religioosset butafooriat, riideid, viirukipanne, paranemist, õnne! Usu või ära usu. Sigarette ja vägijooke pole.

Kalamajas näib silmnähtavalt kerkivat energiasammas - ökoloogiline toit, elav vaimsus, loodusravi, kuhu istutada puu, kiirgusväljadest, õpi tunnetama rütme, igapäevase ilmastiku pikem prognoos, süsteemne teadmine vikerkaare värvidest, alternatiivmeditsiin ja vähk. Selgub, et probleeme on maailmas enam, kui argiinimene aimatagi oskab.

Kalamaja kohal levib kümnete lõhnaküünalde paks lumm. Võõraid maitseaineid, lõhnu, taimi ja seemneid, ajakirju, raamatuid. Autodega sõidetakse lähedalt ja kaugelt. Tullakse keppide, ratastoolide ja seljakottidega.

"Ei-noh, järgmise messi peaks korraldama juba Linnahallis - kitsaks läheb," seletab Maaema messi rinnasilti kandev Lembit Karu. "Vaimuinimesi on siin palju koos." Eelmisel aastal jäi ka Eesti Projekti maja napiks.

Memmede-taatide kõrval naudivad seda puust, taimedest, etnost, kitshist, rahvakultuurist ja new age kamast kirevat laata ka noored. "Mina otsin siin jalavõrusid ja aroomiõli," seletab tütarlaps poolihääli, kui me meditatsiooniringis koos Soome Teosoofia Seltsi liikmetega teineteisele käed ulatame. Nahktagis mees endale tulevikuks suuremat pensioni vist ei nõiu. Mobiili lülitab ka enne protseduuri viisakalt välja.

Kohe astub Jeesus teie südamesse

"Kohe astub Jeesus teie südamesse," ütleb meditatsiooni juht. Ansambel Yasodhara Taanist toob kuuldavale taevalikke hääli. Uks kriiksatab ja kostavad kellegi sammud. Hilineja, mitte Jeesus.

Valgetes riietes kogud liiguvad pinkide vahel. Hallipäine naine on ingliskeelsele meditatsioonile tulnud kõrvekülast ja koos pojaga. Pojal on sinilillesinine lips ja ülikond seljas. Ei ema ega poeg saa sõnagi lubatud õndsusest aru. Tõlget ka ei kuule.

"Teie keha muutub kergeks" kõrvus, hõljume uksest välja. Otse teraapiapiltide ette ja keset laste maaliringi. Trummilöömist ja väikeste kellukeste helinat kostab juba kultuuritempli teisest nurgast. Igal pool õitseb mõni salateadus - jututoas eriti. Laval tantsib Aime Hansen india tantse ning saab tänuks korraldaja Helve Laksbergilt suure tomatitaime.

Ausad talumehed pakuvad mett ja biodünaamilisi talutooteid. Osalevad ka Riigi Taimekaitseamet, Eesti Sordiseemne AS, Riigi Toiduamet, Eesti Maaviljeluse Instituut, ajakirjad Eesti Naine ja Eesti Loodus.

Maaemal on palju ja mitmesuguseid kummardajaid - nõialisi, astrolooge, psühhiaatreid, hipisid, välismaalasi, teadjaid, maalijaid ning lihtsalt trummitagujaid on enam kui nõidu Blocksbergi mäel volbriöö sabatil. Jääb vaid küsida, kus emake Eesti neid kõiki seni on varjanud. Ilmselt on maakera sees teine maakera, mis on palju suurem kui väline.

Patsiente, tervenemise - ime - ootajaid, on aga murdu nagu laulva revolutsiooni aegu. õnnetuid inimesi, kes enam ei tea, millele loota. Loengute ajal toimuv hoogne konspekteerimine meenutab muinaspärimuste kogumise võistlust või RR-i I kongressi.

Luule Viilma - superstaar

"Luule tuleb," läbib kahin ostuhimulisi ning Browni liikumine saab mõtestatud suuna. Luule Viilma joostakse peaaegu jalust maha, Jüri Lina rebitakse käisest. Inimparve kaob teine ja kolmaski lektor. Keegi surub suurt diktofoni vastu kõlarit, kust juttu pungil saali edastatakse.

Härra Viilma on müügileti taga koos "Ellujäämise õpetus II"-ga. Rahvas üritab letti paigast tormata. Hind 80 krooni pole ka lapitud undrukus memmedele probleem. "Luule esimest raamatut osteti 5% kogu tänasest müügist," nendib härra Viilma. "Venekeelse kirjastamisõiguse müüsime ühele firmale, selles kvartalis on tulekul ingliskeelne variant."

Folklorist Mare Kõiva sõnul on Eestis tuntava väega nõialisi umbes 50, muid suuremaid ja väiksemaid sõnujaid 200-300. Kõiva on kümme aastat uurinud eesti loitsude ravivõimet. Eestis tunti loitse 243 haiguse vastu. Samal põhjusel, miks Kunksmoor, pole Mare Kõiva oma uurimust soovinud avaldada.

"Maal elavaid teadjaid jääb kahjuks järjest vähemaks," seletab folklorist. "Aga eks nõidade kasvamist soosib ka aeg." Vigala Sass, Vormsi Enn, Luule Viilma, Koidu Mikael, Gunnar Aarma, Mercedes Merimaa, Kaljo Mandre ja nii edasi on nimed, kellest pea iga eestlane on kuulnud.

Mööda tormab jumalate saadik ja poliitikute-pastorite hirm Priskilla. Nurgassõnujaid, keda igasse kuulutustelehte ning linnaossa jagub, ei tasu mainidagi. Selgub, et nõiaks saab õppida Vigala Sassi juures kaks korda kuus õhtuti.

Mõnede lektorite nime ees on lihtsalt kiri teadjamees, homöopaat või ravija. Teistel on sootuks kõrgete koolide doktoritiitlid, arsti nimetus, ministeeriumid, ametid, folkloristid. "Ole ettevaatlik, siin on igasugu energiavampiire, mõni paneb sulle londi külge ja imeb nii jõudu, et ei saa arugi," hoiatab filosoofiadoktor, tehnikakandidaat ja õppejõud, kes uurib energiavälju ja vitsaga vee otsimist.

Igor Mang jalutab oma neptunihargiga häirimatult mööda ning puudutab kellegi pead. Kas ta võtab või annab energiat? Olaf Leis kõnnib rahulikult hiina ravivõimlemise tundi andma. Kaks krishnaiidi kulgevad oma roosades thothides mööda.

Arstivande andnud shamaanid

"Meil, Udmurtias, taolist messi pole," seletab Tartu ülikooli doktorant psühaatriakliinikus udmurt Sergei Pakriev. Tema üritab klassikalist meditsiini siduda rahvameditsiini võtetega ning tudeerib samal ajal Udmurtia mainekaima nõia juures.

"Ma tõin messile oma filmi udmurdi nõialistest," seletab ta tagasihoidlikult. "Muidu uurin alkoholismi ja suitsiide." Kätt inimese külge pannes arvab Sergei teadvat, mis inimesel viga on. "Klassikaline ja rahvameditsiin teineteiseta ei saa," kinnitab ta.

"Mis? See maksab 50 krooni, mul on II grupi invaliidsustõend, siin messil ei saa sellist raha küsida," ärpleb blondeeritud naispensionär otse Tiibetist toodud ehete leti ees. "Seal elavad väga vaesed inimesed," seletab müüja. "Mina olen palju vaesem," väidab polkovniku lesk pretensioonikalt ning krimpsutab roosasid huuli.

Ingvar Luhaäär, kes on ka biodünaamikast raamatu kirjutanud ning sellega messil, ei loobu oma truust portfellist ja fotoaaparaadist. Aleksander Heimtalu alias Sassi selja taga sosistavad tädid, et näe, Sass on seekord ennast päris puhtaks pesnud ja pats on ka lühem.

Käige minu sõnade, mitte tegude järgi

"See on Eesti kõige tuntum meediumkunstnik," helab teabkust tulnud hääl vasaku kõrva ääres ning kaob samas. Märkan, et keset saali kasvab muru, ühel valges mehel on saba taga ja taimetoiduhuviliste järjekord trügib trepist üles. Võilillejuurekohvi ja lihata liha ning idandid pistetakse kiiresti nahka. Lektorite ruumi singivõileivad küll nii askeetlikud pole.

Viljo Viljasoo hüüab kõvahäälselt oma arvuti juurde kosmilist elukõverat moodustama. Sandike luukab kõvera jalaga mööda, kaks tüdrukut kõnnivad, kuljused kõrvade küljes, äraseletatud pilgul ringi. Teraapiatoas istuvad inimesed vaguralt värviliste maalide ees ja ootavad imet.

"Mine osta see raamat," seletab leebe hääl kõrva ääres. "See keelatakse varsti niikuinii ära." Hääl viitab Jüri Lina raamatuleti poole, kus pakutakse tema Stockholmis trükitud antisemiitlikku uudisteost.

Sealsamas on saadaval Ilo Kinksaare tehtud kolmeharulised volbriöö luuad - muudkui istu selga ja sõida, Volbri-Villi on ka küljes. Eks osa nõidu tänaseks Pärnusse edasi sõidabki.

PIRET TALI