Maalamba nimetamine põlistõuks kahtluse all

Maalamba eest võitlejad tahavad Kihnu lammast kaitse alla saada Spetsialistid väidavad, et tegemist on tegelikult ristandlambaga

Eesti Maalamba Ühing on Kihnul, Ruhnul ja Saaremaal registreerinud 200 põlistõugu maalammast, keda riik keeldub sellisena tunnustamast.

Loomaarst Anneli Ärmpalu-Idvand on võtnud südameasjaks päästa Eesti saartel elavad väikesekasvulised kvaliteetse villaga põlist liiki lambad. Veterinaar- ja toiduamet keeldus sügisel lambaid põlistõuna kinnitamast, põhjendades, et “nn maalammas on kängunud ristandite kogum”.

“See on otsitud põhjendus,” ütles loomaarst Ärmpalu-Idvand. “Neli aastat tagasi Kihnus märkasin kohe, et tegu on teistsuguste lammastega.”

Erinevalt Eestis levinud lihalammastest on paljud maalambad kahekihilise villaga, millest alumine on väga soe ning ülemine annab tugevuse. “Kihnu käsitöö tehakse just nimelt selle lamba lõngast, seepärast on see tunduvalt pehmem kui lihalammaste oma,” lausus Ärmpalu-Idvand.

Haruldusena on mõnedel uttedel sarved.

Aasta algusest tegutseva Maalamba Ühingu presidendi, Saaremaa lambakasvataja Gilleke Kopamehe sõnul on maatõugu lambad enim levinud Kihnus. Peale Kihnu kasvavad nad Ruhnus, järjest rohkem isendeid leitakse ka Saare- ja Muhumaalt. “Praeguse seisuga on tuvastatud 200 maatõugu lammast,” lisas ta.

Lammaste ametliku tunnustamisega kaasneb paari tuhande kroonine ohustatud tõu aastatoetus. “Maalambad on peamiselt vanainimestel, kellele ettevõtjaks olemine käib üle jõu,” sõnas Ärmpalu-Idvand.

Eesti Lambakasvatajate Seltsi juhatuse liikme ja Eesti Põllumajandusülikooli loomakasvatusinstituudi dotsendi Peep Piirsalu sõnul pole tegu päris maalammastega. “Need nii-öelda põlislambad on tõugude ristandid,” ütles ta, lisades, et maalammaste jäljed kadusid Eestis 60 aasta eest.

Veterinaar- ja toiduameti geneetiliste ressursside büroo juhataja Haldja Viinalass lisas, et DNA-uuringute põhjal olid 23 Kihnu ja Ruhnu lammast geneetiliselt sarnased Eestis levinud tume- ja valgepealise tõuga. “Ka maalammaste omanike usutlusest selgus, et reas karjades oli kasutatud mitut jäära,” lisas ta. “Olemasolevate andmete põhjal ei saa kinnitada, et tegu on puhtatõulise karjaga.”

Gilleke Kopamehe sõnul vastavad villakandjad piltide järgi täpselt lammastele Rootsi rannikul, Gotlandil, Ahvenamaal ja Norras, kuhu viikingid neid viisid. “Jõuame välja sinna, et kui Kihnu oma subkultuuriga on UNESCO kaitse alla võetud, on need loomad subkultuuri osa ja neid peab kaitsma,” lisas ta.