Maaparandaja: suurte uputuste põhjus on inimeste kala mälu
•• Miks Eestimaa praegu upub?
Arvestades Peipsi järve veetaseme kõikumiste loogikat enam kui saja aasta vältel ongi meil käes märjad aastad. Lisaks veel tänavune veerikas kevad, sest jõulust peale ju midagi ära ka ei sulanud. Minu hinnangul oli Eestimaa peal lumena 120–150 millimeetrit vett ehk siis viiendik sademete aastanormist.
•• Ja see vesi otsustas ära voolata ühe nädalaga. Ühelt poolt siis loodus, mille vastu ei saa. Aga teisalt, kui palju on uputustes süüdi eilsed tegematajätmised, mis täna kätte maksavad?
Kinnisvara arendamise piirkondades on inimesed tõesti kimpus ja nende elu häiritud. Kiire kinnisvarabuumi ajal pügati ja lollitati ju inimesi. Ja ega arendajad ja vallad polnud ka samas kaalukategoorias, kas või kui rahakotte vaadata.
•• Nii et nii mõnigi arendaja tõmbas ikka vallavanemale koti pähe, sest maaparanduslik haridus või vähemasti ilmavaade omavalitsusjuhil ju puudus?
Just, omavalitsused polnud valmis üldse sellisteks kiireteks arenguteks. Ametnikud ei tulnudki selle peale, mis küsimusi arendajatele esitada. Ja täiesti imelik lugu on meil vanglatega – nii Tartu kui ka Viru vangla on ehitatud uputuspiirkonda.
•• Praegu upuvad keldrid, koolides tulevad põrandad liigvee tõttu üles. Pumbad töötavad valdades päevade kaupa ühiskondlikke hooneid päästes. Kus on viga?
Milline on aga nii meie elamute kui ka koolide asukohavalik? Heade maaparandustarkustega soomlaste seisukoht on, et elumaja vundament peab olema kõrgemal kui kõrgvesi, mis võib tekkida üks kord saja aasta jooksul. Aga kool, haigla, vangla peab olema veelgi kõrgemal.
Me pole sellest tarkusest lugu pidanud. Just kuivadel aastatel on need tõed ära unustatud. Meil on kahjuks kala mälu – kolm sekundit.
•• Elementaarne viga on aga vist ummistunud truup?
Loomulikult. Pealegi kasvab talvel teetruupides jääpind nii, et toru on lõpuks triiki jääd täis. See tuleb enne liigvee algust ära sulatada. Aga võib-olla ei pööratud sellele tähelepanu.
Näiteks Viimsi vald pöördus meie projekteerimisbüroo poole, et teeksime neile selgeks, kus ja kui suuri truupe on vallas vaja. Ja tuli välja, et 169 hektari peale oli seal vaid üks vilets kraavike. Ka Vaivara tellis meilt analüüsi ja Kristiine linnaosa.
Õnneks on maaparanduse arhiivid säilinud ja digitaliseeritud, nii et suudame üles leida kraavide ja torude asukohad. Aga näiteks metskondade ja metsamajandite kiirkorras likvideerimisel aeti mõned sealsed maaparandusprojektid suurte muutuste ajal kahjuks ahju. Nii ei teatagi, kuhupoole kraavis vesi voolab.
•• Kui ahjust saab vee veel välja, siis uppunud mets läheb hoopis kallimaks maksma.
Valitsus on võtnud enda hoole alla ligi 6000 kilomeetrit kraave, aga neil on ligi 2000 koprapaisu. Siit tekivadki metsade ja põldude liigveeprobleemid, sest kraavid on umbes, truubid purunenud, koprad tegutsevad. Selle süsteemi alafinantseerimine ei ole meie põldudele ja metsadele hea.
•• Mida me võiksime tänavusest jamast ja uputusest õppida?
Kõik üleujutused tuleb fikseerida, et kui kõrgele tõusis vesi ja mis oli selle põhjuseks.
Maaparandus
Suur maade parandamine lõppes iseseisvusega
•• Eesti maaparanduse kõrghooaeg lõppes veerand sajandi eest umbes 1985, kui maaparanduses töötas kuni 11 000 inimest. Ainuüksi maaparandusprojektide instituudis oli 600 töötajat. Just tänu sellele hiilgeajale on Eestimaa praegugi enam-vähem kraavitatud ja liigvete mingisugunegi äravool tagatud.
•• Kui Nõukogude aja lõpul oli Eestis kasutatavat maad 1,25 miljonit hektarit, siis nüüd umbes 25% vähem ja põhiosas on kasutamata jäänud just parandatud maad, mis on viletsama mullaga ja niiskemad.
Rahastamine kadus
Hoiab tarkusi elus
•• Üheksakümnendatel, kui algas põllumajanduse allakäik, kadus ka maaparanduse rahastamine, rääkimata maaparanduslikust mõtlemisest ja oskusest liigvee vastu võidelda.
•• Neid tarkusi ja kogemusi püüab praegu elus hoida Eesti maaparandajate selts eesotsas Tõnu Mugraga. Ta on muu hulgas planeerinud ja välja ehitanud Soodla veehoidla ning Eesti lõuna- ja idapiiri.
