„Mäkrade arvukuse tõusu põhjus on imelihtne – me oleme ju metsast marutaudi ära koristanud. Ehk siis selle protsendi võrra, mis varem taudi nahka läks, nende hulk nüüd igal aastal suureneb,” viitas Jõgevamaa loodusemees ja Kullavere jahiseltsi liige Vahur Sepp.

Kindla märgina, mis veenvalt kinnitab mäkrade asurkonna suurenemist, tõi Sepp välja asjaolu, et loomad on hakanud asustama kohti, kuhu neil enne eriti asja polnud. „Näiteks on nad kolinud omal ajal uudismaade rajamisel kokku kuhjatud kännu- ja kivihunnikutesse, mis näitab, et metsas neile ruumi enam pole,” osutas Sepp.

Jäävad auto alla

Samuti viitab mäkrade arvukuse tõusule asjaolu, et kui muidu on sügise hakul maanteede ääres näha autode all lõpu leidnud noori rebaseid ja kährikuid, siis nüüd on nende sekka ilmunud aina enam ka mäkrade korjused.

Kõige arvukamaks on mägrad muutunud Saaremaal, kuhu neid Nõukogude ajal hulgi ümber asustati. Ilmo Torn Saarte jahimeeste seltsist rääkis, et kui varem toimetasid mägrad saare metsades, siis viimastel aastatel on loomad järjest massilisemalt hakanud kolima püsiva asustuseta suvilahoonete alla. „Kevadel, kui mäkradel on juba pojad, tulevad inimesed suvilatesse ja avastavad, et keegi uriseb maja all,” kirjeldas Torn, kes teadis enda jahiseltsi tegevuspiirkonnas ühtekokku kümmekonda maja, mille all mägrad on kanda kinnitanud ja järglasi kasvatama asunud. „Mis neil seal põranda all viga elada ja käike kaevata, kui ülevalt vett peale ei saja.”

Peale selle, et mägrad kipuvad Saaremaal majade aluseid hõivates inimesi häirima, on nad tülikaks muutunud ka kohalikel kalmistutel. „Tõuke ja putukaid otsides kipuvad nad hauaplatse segi pöörama,” osutas Torn mäkrade tegevusele, mida aastaid tagasi liigi puhul täiesti tavatuks peeti.

Torn ei pidanud Saaremaa mägrarohkuse põhjuseks mitte kevaditi ja sügiseti lennukilt alla külvatavat marutaudivaktsiini, vaid mägra looduslikeks vaenlasteks olevate huntide ja ilveste puudumist saarel ning ka vähest küttimist. „Mäkra kui väikekiskjat ei motiveeri praegu ju mitte miski küttima,” sõnas Torn, kelle arvates võiks probleemsemates kohtades riik mägra küttimise soodustamiseks maksta kas või väikesel määral n-ö pearaha.

Mägraga silmitsi sattudes jätavad jahimehed looma enamasti laskmata, kuna rahva seas pole enam hinnatud kaubaks ei nende vastupidav nahk ega ka kunagi tervistava võidena laiemalt kasutatud rasv. Sepp märkis seejuures, et nõukaajal käidi temalt mägrarasva nõutamas isegi tolleaegsest Leningradist.

Viimaste küttimisandmete kohaselt lasti mäkrade kantsiks oleval Saaremaal mullu üle 150 mägra, Mandri-Eestis aga vaid kuuekümne ringis. Mitte keegi aga ei oska öelda, kui palju neid elukaid üldse meie looduses ringi toimetab. Keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil ütles, et mäkrade puhul on võimatu täpsemat arvukushinnangut välja tuua, kuna selle hindamiseks pole senini jõutud spetsiaalset seiremetoodikat välja töötada. „Praegu on üle Eesti käimas  suuremate mägralinnakude kaardistamine. Kui need saab lõpuks kokku loendatud, siis on võimalik ka umbkaudsetest numbritest rääkida,” tähendas Männil.

Sajanditevanused mägralinnakud

•• Mägra elupaiga valikul on määravaks urgude rajamist võimaldav maapinna reljeef, asugu sobiv koht lehtmetsas, segametsas, rabasaartel või mujal. Tugevate, kaevamiseks kohastunud esikäppadega varustatud mägrad rajavad kuni kümne meetri pikkuste käikude süsteeme, millel võib olla kuni mitukümmend ava. Sageli elab ühes mägralinnakus mitu pesakonda, kes asustavad seda põlvest põlve. On kindlaks tehtud, et osa suuri, mitmekorruselisi ja paljude avaustega „ehitisi” võivad olla mitme sajandi vanused.

•• Mägra menüü on väga mitmekesine. Ta tuhnib mullast ja kõdust usse ning tõuke, otsib maapinnal pesitsevate lindude mune ja poegi, püüab konni ja hiiri, ent ei ütle ära ka tigudest ja putukatest. Mäger sööb ka seeni, marju ja rohttaimi. Kevadel, märtsis-aprillis, sünnib mägral 2–4 poega.