Mai kolmas nädal: pajupilli puhuma!
Pajupilli tegemine on igal kevadel otsekui sümboolne sooja kevade algus. See väike vile on midagi enamat kui lihtsalt noorpõlvemälestuste heietamine. Pajuoksa sitkus ja järeleandmatus terava noa all. Vastuhakk ja põgenemine. Pehmete lehtede paitus, maonahana kare koor. Helevalge sile ja niiske puiduihu rohelise koore all, ainukordumatu pajulõhn. Noa võluvälgatused ja paju hääl – midagi hallpea-rähni ja sinitihase kevadvile sarnast. Karjalapse kevadlaul. Kas mäletate, kuidas teist lapsepõlves kevad-sümfooniaorkestri osa sai? Sellise orkestri, kus pole tülisid ja rahamuresid? Selle orkestri esiflöödiks saab nii: lõika 10 cm pikkuse sõrmejämeduse oksa ühel otsal alumine pool kaarjalt sentimeetri pikkuselt ära, lõika peale 2 cm auk, tee poole pulga peale koorde ringlõige, klopi koor lahti ja keera huulikupoolne ots ära. Siis lõika huulikupoolne ots risti läbi ja pane koore sisse tagasi. Seejärel sule koore lahtine ots, pannes pulga tagasi paar millimeetrit koore sisse.
Pillikoor las kõlada!
Flöötijaid on aga metsades nüüd nii palju, et kõiki enam üles lugeda ei jõuagi. Väänkaela vali piip-piip on valjem kui hallpea-rähni hale hüüd. Musträhni krõõdutamist kostab nüüd ainult kaugelt metsast, sealtsamast, kus kägu kuku-kukuga laante kajaga mängib. Metsvintide üksteise ülelaulmine ei vaiki hetkekski, mets-lehelind lükkab sirinal oma hääleketta käima. Kuldnokad vupsatavad ikka veel ehmatades pesakastist välja, veel ei ole helesiniseid munakoori murul. Musträstas pani aga otsustavalt meie kuurikoristuse seisma: aknalauale ehitatud pesa põhjast upitavad juba näljased nokad, aga veel külmakartlikud on need „nokad”. Pruunikas emaslind jääb pesale ka siis, kui paari meetri kauguselt ämbrit kätte saada upitan. Metsaservas lendab oma marsruuti krogisedes metskurvits, kaugelt heinamaalt kostab räägu rääkumist.
Kreegi heliteos
Kullerkupp on oma pähe kauni kullase pallisoengu teinud, kuldsete lokkide kõrval seisavad vapralt piipheinad, kõigil pika varrega pruunikabalised piibud suus. Aiaveeres näitab kevadkuljuste seitsmeõielist rida maikelluke, kellukesed on küll veel nooreohtu, rohelised. Kevadine seahernes on end sirutanud kõrgele üle mullulehelise metsaaluse. Aotäht näitab kreegipuu all mulle rõõmsalt kohta, kus naat on talle juba põlvini. Õitevahus kreek ise laulab – laulab tuhandete töökate mesilaste häälega hümni kevadele. Roosad õiesilmad on Lõuna-Eestis avanud ka esimesed õunapuud. Teen pattu ja näpsan maitsmiseks õiekobara punase sõstra põõsalt, juba lapsepõlvest maitsevad need mulle hirmasti. Ainult siis pidi seda väga salaja tegema.
Konnakoor lööb sekka
Mudakonn istub kloksudes keset Ilmamäe tiiki, üks unine isakonn tuleb veel mulla seest välja, kui riisun kartulivao otsa. Aga kloksuja vaikne hüüd kahvatab, kui oma ker-kummeri lasevad õhtu eel lahti rohelised konnad. Tiigikaldalt sulpsatab neid vette tosinkond, kõigil sel aastal kummalised triibupüksid jalas. Oranžide tiivaotstega koiduliblikas pole enam nii värske kleidiga kui möödunud nädalal, värske ja kaunis näeb aga välja kirjalise rüüga nõgeseliblikas. Esimesed vesineitsikud on tiigiveest välja roninud ja sahistavad oma läikivaid tiibu. Aga kõige selle kauniduse taustal on ka vereimejad liikvel. Sääsed hiilivad sel aastal hiirvaikselt, kuid kui pistet tunned, siis jääb käele juba suur verine plekk. Ka esimesed puugid on oma haardejalgadega valvel.
Äikesetrumm on vali
Neljapäeval, tuuleristipäeval tõi tuul taevasse suured sinised pilved. Need pilved kinkisid maale kauaoodatud vihmavee. Oma heateost taheti aga kogu ilmale teada anda. Äikesetrumm löödi nii valjult käima, et see kostis Võrust Viruni. Pärnumaa metsade vahel kippusid aga piksepoisid peksma iga pikemalt välja-ulatuvat paika, olgu selleks siis antenn või karjamaakuusk. Ka vihmapiiskade trummitaldrikusoolo oli kohati nii vali, et maa jäi pärast sajuhoogu korralikult lainetama, mäekülgi pidi alla voolav vastküntud muld voolas ära koos külvatud seemnega. Aga jõgede veetase on tasapisi alanenud ja siseveed hakkavad supluskõlblikuks saama: nädalavahetusel mõõdeti Emajõe vee temperatuuriks 16,3 kraadi.
Taimejutt: sininupuline peetrileht
Keegi Peetri-nimeline noormees teinud kuradiga lepingu, et kurat õpetab teda kõiki taimi haiguste ravimiseks kasutama. Noormees oli sellepärast väga osav arst, inimesed said alati haigustest terveks ja põrgu jäi viimaks koguni tühjaks. Kurat vihastas selle peale ja tegi lepinguvastaselt enne tähtaja möödumist arsti pimedaks. Aga arst oskas ka oma silmi nägijaks arstida just peetrilehe juurega. Nüüd ägestus kurat veel rohkem, võttis silmi parandava juurika ja hammustas selle ära. Sest ajast jäi peetrilehe juurikas tömbiks ja taime kutsutakse mitmes keeles kuradihammustuseks.
