Mai kolmas nädal: suvi koidab

Nüüd lõpuks on tõelised suvetoojad ärganud: koiduliblikas askeldab võilillel, rukkirääk ragistab udusel heinamaal ja vihmakassi – peoleo – kräunumise saatel tibab sooja vihma.

Maikuu keskpaik on aeg, mil ei malda magada ei loomad ega linnud, taimedki sirutavad end hommikuks mitu sentimeetrit pikemaks. Kirdekaare kollane hommikuhahetus ilmub silmapiirile juba kell kolm. Kuid kummaline, inimkond sulgeb sel kõige romantilisemal ja elurikkamal ajal oma puhkevas eas noored kindlalt kooliruumidesse ja aheldab nad must-valge paberi külge eksameid tegema. 

Linnud

Lagled ja haned läksid eelmise nädala algupooles ühe laksuga. Kummaline, et ikka ühel ja samal ajal, mai keskpaigas tõusevad ka sajad tuhanded end Liivi lahe vetel nuumanud veelinnud – aulid, tõmmu- ja must-vaerad – ning põrutavad ühe hooga põhjalasse pesitsema. Mis täpselt neile õige aja teada annab, ei tea linnuteadlasedki. Oleme vahel nalja visanud, et küllap pole inimlik kadeduski neile võõras: siin pesitsevatel veesulelistel – sinikaeltel, sõtkastel ja laululuikedel – on ju sellest nädalast pisipojad sabas. Aga käokukkumine ei lakka nüüd hetkekski, nõndasamuti ööbikulaul, roog on täis ritsiklinnu sirinat. Hallrästa punkarisoenguga pojukesed rändavad vanemate valju hädakisa saatel mööda rohtu. Hall-kärbsenäpp aga alles saabus ja püüab hõivata järelejäänud pesapaiku.

Imetajad

Nigula metsloomade turvakodu rahvas ütleb, et nüüd on metsas tõeline beebibuum, ja eks neilgi. Aga Enn Vilbaste sõnul lippavad rohus jänesepojad, kes püüavad end suure inimolevuse ilmudes vastu maad pisi-pisikeseks litsuda. Põdravasikad piiluvad juba võserikest välja. Rebased passivad poegadele mänguks kanu ja nugisel on pisipere.

Taimed

Selle aasta puhkemiste pingerida juhib kindlalt Tartu – küllap on vaimurahva headest mõtetest abi, et nädal aega varem puhkesid seal toomingad ja eelmisel kolmapäeval nägin Tartus ka täis õieehtes õunapuud, meil Peipsi ääres hakkavad nad alles nüüd vahutama. Lehtpuumets ei paista enam läbi, lehtede helerohelist on kogu vaateväli täis. Männikäbilapsed on juba näpu-otsasuurused, kuuse emaskäbid aga alles punetavad ja koguvad tolmu. Osjade kevadvõsud on piikidena püsti. Aaskarukell on avanud oma karvased kellukad, ka temaga veidi sarnane oja-mõõl on pisemad õied lahti löönud. Metsa all õitseb ussilakk.

Muu loodus

Soe on nüüd lõpuks: kraadiklaas jookseb kohati üle kahekümne kraadi kriipsu. Ja eelmise nädala äike äratas maa korralikult üles. Muide, ma pole oma elus veel nii paksu kõuepilve näinudki – nagu korralik päikesevarjutus. Ja kogu see vihm, mis see-järel maha sadas, on vist nüüd küll selgeks klorofülliks moondunud – lehed tulid puudele üleöö ja hein kasvas üle pahkluu.

Vihm kasvatas metsad kummalisi seeni täis: teate ju neid kevadisi ajude moodi seeni – mürkleid ja kogritsaid.

Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et kalailm hakkab tasapisi oma tavalisse kevaderütmi jõudma: “Kes koeb, kes rändab.” Kudema tulevad praegu silmud, kudemise lõpetavad särjed, latikad, ahvenad.

Muidugi tõi soe välja ka sääsed ja ööliblikad.