Mai neljas nädal: sirelililla
Nüüd on see käes. Aeg, mil rohi kasvab silmanähtavalt, naadi kolmpead kerkivad maakodus nii kõrgele, et linnast puhkama sõitnul tekib vastupandamatu kirg kõike niita. Maha oblikad ja naadid... suureks olete saanud ja salat teist ei maitsegi enam. Siiski tasub ära korjata kõik põdrakanepi võrsetipud ja nurmenukulehed, nii ei pea poest enam rohelist tooma. Metsaaluse jänesekapsa õiepärg on juba vana-võitu, aga käo kukkumise saatel saab siitki mõnusa päevaeine. Krõmpsutamise hooaeg on avatud. Mahlakale rohule on pillanud oma pisikese punakakarvalise põdrabeebi ka meie suure sarvilise kaasa. Esialgu veel tudisevil jalul, aga esimesed tiirud tehakse pajustikest väljagi.
Esimesed pereheitjad
Kohe-kohe vupsavad pesakastidest välja ka kuldnokalapsed. Nende vanemad on neile juba tüdimuseni putukapraadi vedanud ega tee pisipere näljakisast enam väljagi. Prääksuva häälega kuldnokapapa annab selgel häälel mõista: „Pojad, marss pesast välja ja olgu ise toiduiva leitud!” Kaamerakaarnadki saadavad lapsi iseseisvale elule. Teised linnuvanemad veel nii edukad pole. Ööbik alles hõiskab oma esimesi hõiskamisi pesa juures, aga teeb seda nüüd ööl ja päeval, justkui oleks varem midagi tegemata. Toomingapõõsa piitsa-plaksudele kostab kaugustest sekka rukkiräägu rõõmus hääl: „Heinas on mõnus, krääks!” Päevane piiritajaralli on alanud, roolindude ja põõsalindude hääled ei vaiki hetkekski.
Puugid on tõesti rohus
Sääski on tänavu vähem kui mullu, aga eks üksainuski pinisev pisike pirraja suudab linna-inimese endast välja viia... Puugid aga poevad sel aastal jälle inimeste põue ja nii pisikesed on nad, et ei märka neid enne, kui pahalased on end sulle külge imenud. Kimalased porisevad pesa tehes, paksud ja matsakad emakimalased veel eriti. Üks herilane oli aga suutnud tühjalt seisvasse mesilastarru juba suure halli pesakera kleepida ja polnud üldse rahul, kui teda sel tööl takistada püüdsin.
Aiatööde kõrgaeg
Aiapidaja võib südamerahuga ka aedoad maha panna, tundub, et külmad neid enam kätte ei saa... Tomati- ja kurgirahvas siiski veel õue ei igatse. Õunapuude roosa roosiline ulm on alanud. Võib-olla ongi see kauneim aeg aias? Sumisev õunapuu loob kodutunde südamesse. Metsaserva kuldkollased kullerkupud ja allikaveere purpursed pääsusilmad lisavad sellesse Eestimaale ainuomast. Kui veel lisada rabade tupp-villpeade villatupsudest valge väli, siis see ongi see, mis meid siin Maarjamaal hoiab.
Kastan sütitab reisikihu
Siiski-siiski, igal kevadel, kui hobukastani küünlad oma valges õiteilus leekima löövad, tabab maarahvast tohutu reisikihk. Tublid on need, kes jõuavad reisikihus maakodu peenramaale. Mina sel nädalal nii tubli ei olnud, vaid lendasin Vahemere äärde Sardiiniasse, mõttetalgutele. Enamiku ajast istusin õlipuu all, mille okstelt mulle õisi pähe pudises, ja kuulasin piiritajate kontserti. Tõsi, õhtu hakul lendasid siin sookurgede asemel ühelt laguunilt teisele ööbima flamingod ja linn säras kõik-võimalike õitsejate roosa-puna-lillades värvides. Aga meri on siingi veel külmavõitu, ilm võitleb vihmasagaratega ja kohalikud käivad vapralt jopedega.
Taimejutt: kullerkupu kullapall
Kaugel muistsel ajal kippus Tuulepoiss vähemale rahvale liiga tegema. Ikka ja jälle kiusas ta pisemaid putukaid ja liblikalapsi. Ilmast ilma oli mõnel sääsepojul tiib ripakile kistud või ämblikulapsel võrk sassi aetud. Pisirahvas läks Vanataadile kaebama, et pole kohta kaunil kevadel kiuslikule tuulepoisile. Vanataat mõlgutas seepeale, et mida selle Külmataadi ja Suveneiu pesamunaga peale hakata. Kutsus enda juurde kollase kullerkanni, keeras tema õielehed palliks ja ütles: „Tänasest oled pisemate putukate kaitseingel, sinu õiekupu sisse saavad nad peitu pugeda – uueks nimeks saad sa kullerkupp!“ Sellest päevast ongi kullerkupu õied täis pisikesi putukaid.
