Mai neljas nädal: suplusnädal!
Murusööjad rändasid kuumalainega autode pakiruumis maale ja nämmutavad pisi-pisi-libledeks kõike, mis ette jääb. Aeg-ajalt katkestab näljase jõrina vaid kolksatus vastu kivi või aerosoolipudelist traktoriturja-elukale pihustatava sääsetõrjevahendi sisin. Paiksemad elanikud tuhnivad mullapinnas, puistates sinna kõike, millest võiks elu tärgata ja mille ärasöömine võtab veidi kauem aega. Jah, aga puhkajate korralekutsumiseks on loodus sääsehordid lendu saatnud – tuletades meelde, et õige puhkuseaeg algab siin põhjamaal ikka pärast jaani, kui linnupojad pesadest läinud ja sääsed ei pane paljunemisinstinktile enam nii suurt rõhku. Aga mõnusat rannailma oli eelmisel nädalal pea iga päev, teisipäevast meie pisike Aotäht vist tiigis aina elaski, tirides kaldale röögatult kiiresti kasvavat ristlemle-massi ja tuues tiigist rõdule purki vaatlemiseks sääsevastseid – just nagu õhus neid pinisejaid veel vähe oleks!
Puukoristaja katsikukoputus
Sääsepinin suudab kohati varjutada ka öisest aknast sisse tulvava ööbikulaulu. Imelik tõesti, aga kuumaga jäi ööbikulaksutust ja käokukkumist isegi nagu vähemaks. Seda hoogsamalt võtsid asja ette metsvindid ja põõsas lobisevad pruunselg-põõsalinnud. Üks karmiinleevike on asutanud end kuhugi meie akna alla elama, isaslind laseb aina „video-videooo”. Ka hall-kärbsenäpp on oma pesa tänavu nii hästi peitnud, et näen vaid, kuidas ta suure kõrrenokatäiega kuuri taha kaob. Linavästrikuemand haub pesal, isand käib tähtsal ja valvsal pilgul mööda kiviaeda. Lau-päeva hommikul äratas meid puukoristaja vali koputus majaseinale, tõenäoliselt on nädalajagu vaikselt püsinud pesakastis midagi õnnelikku juhtunud. Toidunokatäitega veel siiski pessa ei kihutata. Kuldnokaema käristab juba valjult pojakeste peale, ükski noor mustasilmne end siiski pesaavast välja ei upita. See-eest on hallrästamammadel murul sabas manguvad lapsukesed.
Õunapuudel puhkes...
Taimeriigis on toimunud hullumeelne kiirendus. „Tänu soojalainele muutus mahajäänud kevad etterutanud kevadeks,” ütleb taimetark Tõnu Ploompuu, „maikellukesed õitsevad, pihlakad õitsevad... Alles see oli, kui mu kontrolltaim haraline ploomipuu, mis polnud veel õitsele läinud, näitas, et kevad on oma arengust tõsiselt maas.” Botaanik Tiina Elvisto kinnitab, et võililled õitsesid eelmisel nädalal ära justkui ühe päevaga, hommikul oli väli veel kuldseid õisi täis, õhtuks paistis kõik juba vana ja närtsinud. „Tuhalaanes kasvab konnaosi mühinal, mürkputk on end üle veepinna sirutanud, jürililled õitsevad. Õunapuud on õisi täis ja vahtraõite vaalud juba maas. Mänd tolmleb ja käbisid on sel aastal hästi palju.” Küllap on tõttava kevade märke kummaline kuulda Loode-Eesti rannarahval: ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et seal ei õitse isegi veel toomingas täielikult. Kevadseente – mürklite ja kurrelite – mõttes oleme siiski ühes ajas: nii siin Peipsi ääres kui ka Gennadi juures Nõva rannas on küpsenud mõnusad pannitäied.
Sääsed, puugid, parmud
Aina arenev lopsakus on mõnus suutäis putukarahvale. Suvisteks tuppa toodud kased olid juba üsna augulised ja kaetud lehe-täide nestega. Kaseviha jaoks kaskede leidmine võib sel aastal päris keeruliseks osutuda. Sipelgarahva pesakuhilad muutuvad päev-päevalt suuremaks. Sel nädalal nägin ka esimest koiduliblikat ja... parmu. Puugirohkus on ilmselt paigutine ja tõsine esimene hoog vaibumas. Seda himuramad on sääsed, kes päevakuumuse eest metsa alla ja hoonete varju poevad, kuid päikese kadudes oma võitmatu laulu lahti lasevad. Tigusid on endiselt palju, eriti neis paigus, kust on lahkunud üleujutus. Meil siin Peipsi loodekalda rannas on palju haisvaid pundunud ahvenaid, kalateadlane Väino Vaino ütleb, et need on mõrdadest välja heidetud alamõõdulised kalad. Keskkonnaamet sellist kalade hukkumist imelikuks ei pea – mis sest, et tegemist on Natura kalakaitsealaga. Mind kui bioloogi jääb painama küsimus: kust tulevad siis uued suured kalad?
Kadunud karu
Nädala keskel jõudis minuni ka uudis, et üks Võrtsu-äärseid karujõmme, kes tee ääres rahvast lõbustas, on looja mesitarude maale saadetud. Keskkonna-ametnik Teet Koitjärv kinnitab küll, et karujõmm uinutati ja viidi kaugetesse metsadesse ning edaspidi temaga enam probleeme ei teki... Samal ajal teeb viimaseid pahandusi Nigula turvakodu viimane karujõmm. „Kerime siin aedu kokku ja anname keskkonnaametile üle,” ütleb Kaja Kübar ja paneb ühtlasi kõigile südamele, et on alanud aeg, kus inimesed leiavad vahel õnnetu kitsetalle või põdravasika, kes oleks justkui üksi jäänud: „Kusagil läheduses on ta ema, parem on loomabeebi juurest eemale minna ja vaikselt jälgida, suure tõenäosusega tuleb ema tagasi.” Edaspidi tuleb vigastatud loomadest teatada päästeametile või telefonil 1313.
Kuusekasvusiirup!
Sel nädalal oli meie pere põhiliseks joogiks kuusekasvusiirupiga tembitud kääritatud kasemahl. Kuusekasvusiirupi tõi mulle kingiks teouurija Anneli Ehlvest, kes kirjeldab selle tegemislugu.
Ämbritäis kuusekasve tuleb veega ülevalatult öö läbi sahvris hoida, hommikul pool tundi keeta, kurnata ja lisada vedelikule nii palju suhkrut, et oleks tõesti magus. Seejärel lasta keema tõusta ja aurutada vähemalt tund.
Lastele
Ilmamäng: mudakook
Vahva oli leida eesti rahvamängude hulgast Simuna kandi mudakoogi tegemise õpetus: „Porilombis sõtkutakse pori jalgadega ühtlaseks sitkeks pudruks, nii et saab vormida „mudakooke”. Neid võib ka tulisele kivile kuivama pätsida. Sitkema savise pudru puhul võib kookidele esemete ja loomade kuju anda.”
