Eelmise nädala kõige naljakam lugu juhtus kolmapäeva öösel kell pool neli... kui nooremat sorti täiskuu mu üles ajas ja ma akna lahti lõin. Aknast kostis kõige ehedam laululahing: 2002. aasta linnulaulu Eurovisioni võitja ööbik ja kõige tavalisem kodumaine rasvatihane laulsid üksteise võidu. Ja mis seal salata, kangem oli kollakõht! Punase sabaalusega sirguke laksutas ja piitsutas mis jõudis, aga sitsikleit käis sel ööl kõigest üle. Lõpuks ööbik loobuski ja jäi sootumaks vait, kuid järgmistel öödel on ta laulnud üsna konkurendi laulu kõlalist laulukest.

Haudumise aeg

Kõige enam rõõmu teevadki praegu linnud. Üks linavästrik käib kikivarvul kiviaial, küllap on kuskil seal vahel tema pesa. Mõlemad kuldnokad istuvad hiirvaikselt pesal ja vilistavad papad on äkki kusagile kadunud.

Kui Aotäht meid liivakastist hõikab, siis laseb selle kohal rippuvas pesakastis hauduv kuldnokaema küll porisedes jalga, kuid naaseb peagi munadele. Mall Värva aga teatab, et tema kuldnokad on sel aastal kiired olnud, munakoori võis leida juba 30. aprillil. Eriti vali on praegu lehelindude laul: väike-, salu- ja mets-lehelind seavad lauluga oma pesapaiga piire.

Mikk Sarv õpetab, et mets-lehelinnul oli vanal ajal vahva nimi – siristaja lehelinnuke –, selle järgi on teda ka laulust lihtne ära tunda.   

Kollane aeg

Kuigi rohelise võidukäik jätkub, on sellesse helerohelusse ilmunud kenad kollased silmad. Paiselehed lõpetavad õitsemist, kõikjal on oma päikeserattad lahti löönud võililled. Kraavikaldad ja luhad on konnakapsakollased – kõik, kes on suutnud end üle kevadise suurvee upitada, on oma viis kroonlehte avanud. Valgete võsaülaste kõr-val on üha enam kollaseid. Niidul õitsevad nurmenukud. Aga metsa all on lahti ka kopsurohud ja kannikesed, järvekaldal hiirekõrvad ja kollakad. Teeperved on täis põldosja pikki beeže kevadvõrseid. Praegu on ka lihtne määrata puid, teistest eristuvad selgelt alles raagus tammed, saared ja haavad. Esimesed toomingaõied on lahti.

Mutukad-putukad

Sääsed veel ligi ei tiku, kuigi esimesed parved juba koonduvad. Aga liblikailu läheb täiuslikumaks. Eelmisel nädalal oli juba lennus valge oranžide tiivanukkidega koiduliblikas ja ka naeriliblikas. Nõgeseliblika kevadine kirju põlvkond tegi esimese tiiru. Ja mis kõige imelikum, kaskede otsas niidikeste küljes ripub juba röövikuid. Kedrikuröövikuid on mu vaarikaistandikus palju. Aga ka ööliblikad lendavad – õhk oli eelmisel nädalal piisavalt soe. Kevadseeni mul sel aastal leida ei õnnestunudki. See-eest on kalu lõputult – reede õhtul lõid soojas järvevees lupsu latikad, nii et hõbedane külg kõrgel õhus.

Käbigrill!

Grillitud vorsti ja liha kõrbehaisu on nüüd kogu loodus täis. Hoo-aeg on alanud. Aga proovige poesüte asemel männikäbisid, annavad head soojust, pealegi on hõõguvad käbid imeilusad.

Lastele:

Võililletätoveeringud

Määrdunud käed ja plekilised riided teevad võilillede õitsemise ajal emadele pidevat peavalu. Teeme aga asja mõnusaks. Kui võililleõiega on kurgu alt kontrollitud, kas on ikka söödud head eestimaist võid, mitte transrasvu sisaldavaid määrdeaineid, kohukesi ja jäätist, siis võiks varrest lillemahla pigistades joonistada käele päikese, kallima nimetähed või keerulised keemiavalemid...

Head kollast taimemahla tuleb ka vereurmarohust, aga selle võiks jätta soolatüügaste peletamiseks.