Mai teine nädal: kõuekõmakas
Kõuekõmina saatel tuli pilvede alt Eestimaale hulgaliselt pisikesi putuktoidulisi rändlinde. Taevalaotuses on tihedamalt näha ka pääsukesi. Ööbikuid on igas võsatutis ja kägugi ei malda õhtuhakul vakka olla. Pole veel piiritajaid ja peoleod, ülejäänud laulikute seltskond on suuremalt jaol tagasi. Kõik lehelinnud lasevad nüüd rõkkavalt oma laulurida, väike-lehelind silksolki, valemetsavaht salulehelind siitsiitmetsasteisaamitteüks-i, metslehelind sirrrrri. Lepalinnu emaslind üritab end varjata kuluheinas, aga punane saba reedab ta üsna kiiresti. Rannas on sehkendamas kasekollase kõhuga lambahänilased, nad on rändelt tulnuna silmanähtavalt üllatunud: „Kuhu on kadunud mõnusad pesapaigad rannas – miks meie mulluste pesade kohal lainetab järv?” Põõsalinde on puud täis, neil on rännusagin sees ja ei oska veel inimest karta – üks lendas mulle peaaegu vastu põlve, käratsev paar aga peaaegu vastu pead. Must-kärbsenäpp käib õu-napuu otsas laulmas, aga mulluse koha peale ei julge talle pesakasti panna, sest naabri punane kass on taas jahimaadele ilmunud, majaseina löödud pesakasti on aga hõivanud puukoristaja.
Kuldnokalaste koorumispäev
Õuemurult leidsin ka nädalavahetusel esimese sinaka munakoore, kuldnokamamma oli pahane, kui pesakasti alt läbi läksime ja pojukestele tere ütlesime. Vett on õues endiselt nii palju, et sinikaelad teevad õhtuti mõnusat guljanjet – ikka padinal üle muru ja siis veidike liuglemist loiguveel ja taas paterdus. Järvevees sehkendab aga üksinda üks parvest mahajäänud hani. Ka kühmnoka isaslind purjetab uhkes üksinduses, ema on kusagil salamisi rookuhja peal kükitamas. Rannas on veel ärevalt siia-sinna sehkendav kurvitsate kolmik ja sõjakalt hüüdev tiirupaar. Torm niitis maha viimasegi pillirootuti ja nüüd on see suure vallina rannas.
Latikakudemise nädal
Peipsil on kalavaikus. Latikalobistamise laine käis nädala alguses üle Peipsiveere, kalaparved heitsid kiiresti marja luhavette ja nüüd on vaikus – vaid viidikad joonistavad järveveele kauneid ringe, aeg-ajalt teeb mõni neist salto vee kohal ja siis taas rahu. Järvekaldal õnge leotav Viina Ott ütleb, et kalad läksid koos jääga Venemaa poole. „Vanasti, kui jää oli rannas, olid kõik kuni jaanini kalamehed, kui aga kevadel jää teisele poole läks, siis tuli ehitustöödele minna.” Siiski on jõesuudmed õngemehi tihedalt täis, aga erilist õngetõstu ei paista. Esimene lootus kalale peaks jälle tulema siis, kui sääsed suruma hakkavad. Vereimejaid endid veel pole ja saab öösel aken lahti magada. Teod on mullapinnast välja pugenud ja krõmpsutavad rohelist, eriti usinad on võõrliigid – kiriteod ja viinamäeteod.
Roheroheline
Taimeriik edeneb jooksusammul. Eriti roheline on kõik seal, kust just suurvesi on läinud. Lodud on täis õitsvaid ülaseid, kraavikaldad õitsvaid tarnapuhmaid – pokusid. Tulikavarred kasvavad silmanähtavalt, õitseb kopsurohi ja lõokannus. Paiguti on teeveered hariliku katkujuure õitest purpursed, mereranna õitseb kollaselt villane katkujuur. Lõuna-Eestis õitseb vaher ja kohe-kohe ka toomingas. Metsa-alused on noortest toomingalehtedest helerohelised üle kogu maa. Hobukastani pungadest on välja pugenud leherosett, kase-urvad venivad iga päevaga pikemaks. Meil on maa täis haavaurva halle ussikesi, mida tormituul halastamatult alla sikutas. Mikk Sarv tuletab meelde vanarahva ajaarvamisest, et selle nädala neljapäev, 13. mai on maahingamispäev (taevaminemispüha), siis tuleb maale puhkust anda – mitte kaevata ega harida maad, isegi ühtki oksa ega rohukõrt ei tohtinud sel päeval murda.
Metsaemad
Ka metsarahvas ei jätnud emadepäeva tähistamata. Rebase- ja kährikukutsikad on juba mänguhimulised jõmmid. Põdraemadele sündisid aprilli lõpul pisikesed vasikad, pea on oodata mulluste põdralaste eksirännakuid linnades, sest enne uute ilmakodanike sündi saadetakse nad ise hakkama saama. Ka kitselapsed peaksid varsti sündima hakkama. Jänesepojud hakkavad nüüd eksirännakuid tegema ja veel madala rohu sees paistavad nad siin-seal silma. Nigula turvakodus, mis bürokraatiamasinale jalgu jäi, sirgub viimane karu-jõmm päev-päevalt aina suuremaks. „Emadepäeva hommikul nõudis ta häälekalt oma toiduportsu, aga tema mängulust annab meile pidevalt tööd,” ütleb Kaja Kübar naerdes.
Mul on savi!
Viimaks on nüüd aeg, kus mõnus mulda kätte võtta – peotäis pehmet, sooja mulda. Seesama peo-täis on ülimalt rahustava toimega, küllap seepärast eestlased suvel linnast kaovadki. Puhkusteni aitab vastu pidada savivoolimine, stressi saab mudida savi-pätsi ja selle kauniks vaasiks voolida. Palju savitööde ringe leiab Raplamaalt Kärust, Tohisoolt.
Lastele ilmamäng: noamäng
Minu lapsepõlves oli igal lapsel taskunuga. Peale muu sai sellega ka mängida noamängu. Selleks joonistati maha ring ja mängijad heitsid kordamööda sinna siis nuga. Kui nuga jäi maasse püsti, sai terasuunas tõmmata joone ja valida emmalt-kummalt poolt ringist endale ühe sektori ja selle märgistada – enda lõigatud „torditükki” pidi ka seisma mahtuma. Nuga sai heita ainult märgistamata ringiosasse. Kes sai lõpuks ringist suurema osa, oli võitja.
