Mai teine nädal: kuldsõlg rohelisel rinnal
Soe kevadpäike ajas aednikel näpud sügelema. Nii kevadärevusest kihelema, et seda ei saanud muud moodi ravida, kui tuli sõrmed sügavale mulda torgata. Teate seda tunnet, kui kevadsoe, rammus ja mõnus muld näppude vahelt läbi käib! Seda enam kui Lõuna-Eestis põldudel kündvad traktorid juba ööl ja päeval põldudel seemet heidavad, punane mullatolmupilv ümber. Nii kuiv oli mullapind veel volbriõhtulgi, kui nõiad põldudel oma kleidisabasid keerutades kõrgeid tuuletolmulonte üles heitsid. Aga sellesse pealt tolmavasse, kuid seest niiskesse ja suisa rasvasesse mulda peitsin minagi sel nädalal herne- ja porgandiseemned, tippisin maha sibulalapsed... aga ehmatuse sain ka, kui Kütiorus ühe järjekordse labidatäiega konnakoivad peenrale lebama jäid... Uhh! Kas ma lõin konna pooleks?! Aga veel suurem üllatus tabas siis, kui nägin, et nende pikkade koibade küljes on pisike ümar konn, ja täiesti terve, ning tundus, et ka kudemisvalmis. Jälle maakonn ehk mudakonn, punnis silmad ja püstine pupill nagu rästikul. Viisin konnaemanda marjapõõsaste alla tiigi äärde ja panin suure kivi kaitseks. Õhtul kuulsin, et tema printsid kloksusid hoopis teise tiigi ääres.
Kikkapüksid kullendavad
Pruunide konnade ja kärnkonnade laul on aga juba vaibumas. Konnakapsas ehk varsakabi on õitsele puhkenud ja peagi peaksid alustama rohelised konnad oma valju lärmaka laulu ja punnis põsepaunadega. Taimeriik startis nädala alguses suure hooga, muru on täis tuhandeid võililli, vahtraõite magus lõhn ajab pea hulluks.
Kikkapüksid on oma kuldsed õied avanud, nõndasamuti kannikesed, näsiniin on roosas õievahus. Lisaks naadisupile saab teha juba nurmenukusalatit ja nõgesesuppigi. Aotähega käisime metsas jänesekapsaõisi mekkimas. Kõikides aedades õitsevad nartsissid ja tulbid, forsüütiad on sel aastal veidi külma saanud, aga lume all soojas olnud okste kollane õiemeri meenutab Inglismaa kuninganna kleiti.
Sel nädalal tuli päevasooja tooja. Suitsupääsukesed on mitmel pool kohal. Tuli ka piibutaja väänkael, platsi sisse võtnud must-kärbsenäppide pesad on nüüd suures ohus, väljaviskaja väänkael ei halasta. Kaval kägu kukub oma esimesi kukkumisi, väike-lehelinnu silksolk on seda kuuldes kuidagi ärev. Kuldnokamammid hauvad suure hooga ja vaid otse pesakasti alla minek peletab nad pesalt. Kütiorus on meil sel aastal kuldnokaisand, kes teeb perfektselt järele peoleo laulu. Ikka ja jälle taban end küsimast: „Kas tõesti juba peoleo kohal?” ja siis näen, kuidas tähniskuub naerdes minema lendab. Linavästrik käib salalikult suitsusauna ees, viimane aeg on vist talle näidata, et selles hoones pesitsemine ei ole väga tervislik. Naljakas on aga vaadata praegu põldudel suurkoovitaja paare, kes oma hanesuurust keha ja pikka nokka kuhugi peita ei saa. Haned ise on rõõmsalt manustamas seda vilja, mida põllumehed mullapõue peidavad. Hanesid on nii palju, et isegi Tartu kesklinnas ei lähe kümmet minutit, mil mõni salk madallennul üle pea ei vihise.
Sääsetants kogub tuure
Õnneks ei ole ma sel aastal veel puuke näinud, kuigi väljas peaksid nad olema. See-eest tantsivad kõikjal juba esimesed sääsed. Putukamees Jaan Luig lubab, et tuleb jälle korralik sääseaasta, vett nende vereimejate paljunemiseks on ju küllalt. „Sääsed on jumalast,” lisab Luig naerdes, „nende hooaeg tuleb lihtsalt üle elada.” Vapralt on kõike puhkevat ründama asunud ka teod, eriti palju tundub sel aastal olevat kiritigusid. Linnatänavate asfalt on aga täis selili ujureid, kes vapralt surnut teesklevad, pikad ujujalad taeva poole. Kõik mardikad on askeldamas, suured sarvedega puidusikud ja hiigelsuured välejalgsed jooksikud.
Ei tohi hiisi raiuda!
Vesi, mis tasapisi metsadest kaob – kraavid ja ojadki on juba madalamaks jäänud –, annab taas võimaluse metsarüüstajatele. Maardu külamees Leo Lätti ütleb, et siis on tõenäoliselt tagasi ka hiiehävitajad ja pikk siht Mardu hiiest hakkab jooksma Peterburi maantee või koguni keemiakombinaadini. Küllap vajalikud paragrahvid kokku väänatakse, iseasi, kas hiievana seepeale Maardu järve taas Muuga sadama peale ei saada, kündes pinda laiad kanjonid nagu saja aasta eest. Hiite hoidja Ahto Kaasik lisab: „Üliharuldase Mardu sanglepahiie kohal varitseb endiselt raieoht, seda tõdes reedel kohapeal käinud pühapaikade eksperdikomisjon. Keskkonnaamet ja muinsuskaitse-amet kaitsevad hiiepuude asemel nina sügaval paberites hoides metsafirma huve.” Möödunud suvel hiie ühes otsas käinuna võin lisada, et nii võimas sanglepik nagu Mardus on vahest veel ainult Hiiumaal Luidjal.
