Mall Nukke ateistlikud ikoonid Ühispangas
Autor jutustab Mall Nukke näituse seisukohast olulise loo, kuidas keegi pühak oli imestunud palverändurite silme all purustanud imettegeva Neitsi ikooni. Püha kujutise alt ilmus lagedale sinna joonistatud kurat
Mall Nukke tõusis oma loominguga jõuliselt esile 1990. aastate alguses, mil ta kommenteeris tekkinud popkultuuri.
2000. aastal toimunud näitust “Eesti ikoonid” loeb Nukke ise teatud perioodi lõpptähiseks. Enam-vähem samal ajal hakkaski ta lähemalt uurima vanavene ikoonide vormilisi lahendusi.
Tema suhet ikooni võib võrrelda kirjandusliku tsitaadiga, mille käigus istutatakse kelleltki teiselt näpatud lause enda teksti, kus see uues kontekstis mõnuledes hakkab genereerima uusi tähendusi. Kuigi tsiteerimine sisaldab endas juba iseenesestki nihet, keerab Nukke oma töödega ühe vindi veel juurde.
Tsitaadi vormiline lahendus on ju iseenesest võrdlemisi täpne: piinlikkust tekitava hoolsusega on autor uurinud erinevaid töötamismeetodeid ning püüdnud luua täiuslikku vormilist simulatsiooni.
Me näeme kergelt mõranenud pealispinda, kullatud ääri, väljapeetud kohmakusega maalitud figuure, eri aegade ja sündmuste samaaegset koosolemist.
Ent lähemalt vaadates selgub, et “ikoon” on maalitud papile, mõrad on saavutatud spetslakiga ja mõjuvad pigem hurmavalt kitšilikena kui aukartust äratavana. Nihe ei piirdu aga loomulikult vaid ikoonide vormilise lahenduse tahtlikult lihtsustatud tsiteerimisega.
Tundub, et Nukke “simultaanse representatsiooni” meetod, kus klassikaline atribuutika asendatakse moeka ja kaasaegsega, sõdib ennekõike võimu vastu. Ikooni vormilise lahenduse kaudu ei viita Nukke niivõrd kristlikule religioonile, kuivõrd teatud märksõnade muutumisele kaasaegses ühiskonnas “religioosseks”, kõikeneelavaks ja dogmaatiliseks. Ka Eestile tunnuslikud “märgilised veidrused” saavad kunstnikult korraliku koosa.
