Manija memme sokid presidendile

See, et Manija saarel lehvis riigi sünnipäeval vaid kaks lippu, ei tähenda hoopiski, et Manija elanikud rahvuspühast ei hooliks.

Memmed panevad ikka pühadeks paremad ja puhtamad riided selga ning välgutavad televiisori ees sukavarrast. Taatidega on nii, nagu ikka saare meestega enne ja pärast meid – targemad pead lähevad merele saaki nõudma, aga purjus pead ei pea paljuks mööda jääteed suurele maale kõrtsilauda kõmpsida või õlut tuua. Et siis Eesti riigi auks ja endale meeleheaks võtta üks korralik naps. Noored aga tunnevad rõõmu vabast päevast ja sellest, et saavad koolist või tööst eemale kodusaarele puhkama.

Tegelikult polegi Manija saarel mitte kunagi varem kaht Eesti lippu korraga lehvinud. Alati on lipp mastis külavanemal Riida Tiidul, aga ülejäänud kolmeteistkümnes majapidamises polegi lippu, mida lehvitada. "Ega maainimene hakka oma vähese raha eest lippu ostma, kui talle see kingitakse, paneks masti küll," arvab seitsme aasta eest saarele kolinud Tiit.

Seepärast on Tõnu Paul oma esmakordselt masti tõmmatud lipuga üle küla tehtud mees. Ega Paulgi ekstra riigi sünnipäevaks lippu ostmas käinud, selle kinkisid tema koduõuel laulupäeva pühitsenud pidulised.

Oma saare poiss

paraadil

"Raadio rääkis ja minul tuli äkki meelde, et lipp on olemas, ja viskasin kohe üles," seletab mees. "Ei tea, kas Tiit ära nägi, kui suurelt maalt tuli," tahab mees teada, kas külavanem tema lippu ikka märkas.

Muidugi märkas Tiit, kuis siis muidu. "Tegelikult rikkusin ma täna seadust," muigab Riida peremees, Külavanema lipu nöör oli katki ja nii tõusus tema lipp masti alles siis, kui päike juba mere taga suures kõrges.

Paul aga põhjendab lipu heiskamist sellega, et kõrvaltalus elav vennapoeg Olav on parasjagu sõjaväes ja marssis iseseisvusparaadil. Paul jälgis paraadi televiisorist küll erilise hoolega, aga vennapoega ei silmanud. "Võõrad riided seljas, ruttu läheb, suts, ja televiisor ei näidanud ka õiget valgust," on Paulil kahju, et lähedane sugulane pildikastist nägemata jäi. "Teiste vahel ära ei tunne, mehed neljas või viies reas läksid, suur ülemus marssis lipuga ees," kahetseb ta.

Õhtul läheb Paul isatallu maad kuulama, kuidas neil pojapoja televiisorist leidmisega läks. "Mamma juures teravamad vaatama, äkki nemad nägid," loodab Paul.

Üle küla mees

viinast ei hooli

Riigi sünnipäevaks on Paul küpsetanud suure taldrikutäie pannkooke. "Oli selline teistmoodi tunne, nagu ei oleks täna tööpäev ja tuli sihuke isu, et teen mõne koogi ja niisama hammustan ära," pakub peremees lahkelt ka külalistele.

Pauli söögilaual kroonib suur koduahjus küpsenud leivapäts, aga mees ajab tagasi, nagu oleks see kuidagi riigi sünnipäevaga seotud. Kuna mehe abielu sai aastate eest otsa, küpsetab ta nüüd ise leiva ja praeb koogid.

"Riigil pole viga, aga inimestel võiks raha rohkem olla ja tööd rohkem, et noored ei hulguks ega paha teeks," peab Paul oma pidupäevakõnet. Ta oli just lehest lugenud, et koole jääb vähemaks, ja arutab, et siis saab rohkem jälle pätte ja vange.

"Pole mina teda elu aeg võtnud, hakka teda nüüd veel võtma," tõrjub Paul palja mõttegi, nagu peaks iseseisvuspäeva viinalauas tähistama. Selles suhtes on Paul läbi aasta üle saare mees, et viin on temast terve elu mööda käinud, töö aga mitte.

Seevastu Jüri on täiesti tavaline saare mees, tavatu on aga see, et tähtsal päeval on tema nii kaine, kui veel üldse olla saab. "Eesti on ikka armas küll, aga minul ei ole täna midagi võtta," tunnistab ta ausalt. Kalasaak on vilets olnud, mis Jürit kõrtsi manu minna ei lase. Sealt tulles räägiks Jüri kõik jutud südame pealt ära, nüüd ütleb vaid: "Ei mina kiida ega laida midagi, vabariik on hea küll ju, ja president on täitsa hea inimene küll."

Külaliste pakutud napsust Jüri ära ei ütle ja võtab viisakalt väikeste lonksude kaupa. "Pole see lipp nii kallis ühti, suvel ostan ära," lubab ta olla järgmine riigilipu lehvitaja saarel.

Kihnu mustriga sokid presidendile

Neeme talu perenaine Salme pühadeks suuremaid töid ei plaani, aga sukavarrastel laseb nobedasti liikuda. Riigipühal pole naistel näputöö ega meestel kalapüük keelatud, teine asi on kiriklike pühadega. "Siis vardu ei koota ega tehta mitte midagi – kevadpühad ning jõulud ning," räägib Salme saare reeglitest.

Kudumine ei sega Salmel televiisorist presidendi vastuvõtu vaatamist ega häiri presidendi vastuvõtt näputööd ja kirju kihnupärane sokk valmib riigi sünnipäeva ja presidendi kutsutud külaliste kiuste. Möödunud aastal oli Kihnu ja Manija peredes presidendi vastuvõtu vaatamine suursündmus, kutsus ju Lennart Meri pärast Kihnus käiku vastuvõtule hulga kihnlasi, kes teiste külaliste seas oma kirevate rahvariietega silma jäid.

"Presidenti pole käinudki meite saare peal, peaministrisi on käinud mitmeid sorti. President võiks ikka järgmisel suvel meie juurde ka tulla," arvab Salme. Sokidki on Salmel presidendile juba kootud, need valib ta uhkeimad tänavu talvel valminud sokipaaride seast.

"Ei, need pole päris õiged Kihnu sokid," praagib ta välja külaliste pakutud sokid presidendile. "Vaat need on õiged sokid Lennartile – peaasi kui ta tuleks, siis enam varbad ei külmetaks."

Salme ei jõua ära kiruda, et kahe Mardist peaministri külaskäigu ajal ei märganud keegi sokipaari kinkida. "Oleks siis olnud mõistust peas ja ühed sokidki andnud, jumala oinad," kahetseb ta.

Mäletab hümni sõnu veel Pätsu ajast

Manija saare kõige vanem elanik, Neeme talu vanaperenaine Mari on vanem kui Eesti Vabariik ja mäletab Eesti hümni sõnu peast veel "esimese vabariigi" ajast. "Täna ikka püha ja teistmoodi kui argipäev, paned ikka teise hilbu ümber, puhtama," räägib mustas villases seelikus, tikitud kampsunis ja pearätis 83-aastane memm.

"Minul on rahulik, hea elu olnud, mul pole viletsat aega olnudki," ei oska hea tervisega memm "eesti aega", sõja-aastaid, "vene aega" nüüdsega võrrelda. Eri ajad tõid Marile teenijapõlve suures talus, kolhoositöö ja pika õnneliku abielu oma Jüriga, kes möödunud aastal naise leseks jättis.

"Küll meil oli hästi, eesti aegu läksime paari ja 61 aastat ja ühe kuu olime koos," meenutab naine. "Küll oleks veel oldud, aga ei saanud, ära katkes elu. Nüüd kurvasta seda nooruse elu, vahel saab öö läbi mõtelda ja aknast välja vaadata, et ehk vana tuleb akna taha, aga ei ole enam tulemas," pühib naine vargsi pisara ja avaldab oma õnneliku kooselu saladuse. Mees oli talle juba enne abiellumist õpetanud, et naine ei tohi tänitada ega turtsuda, kui mehel pea purjus. Nii Mari talitaski ja on oma saare naise targa käitumisega rahul. "Ei mina hakanud talle kunagi ütlema, selle peab ära kannatama ja ikka peab meelt rohkem olema kui joonud inimesel," räägib ta oma pika elu tarkust. Sellepärast polnud ka Jüri oma Mariga kunagi kuri, koos ehitati kodumaja, kasvatati pojad meesteks ja lauldi-mängiti pilli. "Tuli vahel kodu, hakkas pilli mängima, siis me laulime vahel kahekesi. Kõike nalja sai tehtud, elu pikk, aga teisiti lühike, mõtled, et küll elaks veel kaua," mõtiskleb Mari-memm, kes üksinda suurel maa käib ja talvega nii mõnegi sokipaari koob.

Pätsu-aegne vabariik on Maril hästi meeles ja sellest ajast on peas ka hümni sõnad, kiriku- ja laulatuslaulud. "Mina olin heade teenimise kohtade peal, kõik suuremad riided, mantlid ja palitud, seelikud-kleidid sai ostetud," meenutab ta. "Mina ei pidanud suurel maal kihnu riiet, ikka tegin teiste moodi, nagu suurel maal kanti," näitab naine nooreea fotot. Vanamemmel on hästi meeles, mis ta kuuekümne aasta eest seljas kandis. "See on omatehtud kleit, selline rohekassinine siid, " meenutab ta üht lemmikkleitidest. Memm vaatab tihti vanu fotosid ja meenutab oma pikka elu.

"Oli ikka hea meel, kui oma riik tagasi tuli – vabadus ikka, ja enne ei antud püha ega jõulupüha, salaja sai peetud," on Eesti riigist vanem naine elu kulgemisega päri.

Manilaid ehk Manija ja mis sealt leida on

Manilaid (ehk Manija saar), Tõstamaa vald, Pärnumaa

Saarel elab 35 inimest, ainuke palgaline töötaja on postiljon Neeme Salme, on 15 pensionisaajat, kolm koolilast, üks ajateenija

Saarel on 14 majapidamist, mehed püüavad kalu ja joovad viina, naised teevad näputööd ega ole oma viinalembeste meeste peale kurjad.

Saare pindala ligikaudu 1,9 ruutkilomeetrit, laid on 5 kilomeetrit pikk ja umbes pool kilomeetrit lai. Kaugus Munaliu sadamast 800 meetrit.

Saarele pääseb meritsi. Kui vesi on lahti, siis regulaarselt sõitva liinilaevaga või saare elanike endi kaluripaatidega.

Talvel pääseb saarele üle jäätee – olenevalt jää paksusest kas jalgsi, mootorrattaga või soome kelguga. Pakaselisematel talvedel ja paksema jää korral saab saarele ka autoga.

Kuigi tänavu autoteed ei ole, mõned hullud vahel sõidavad üle jää ka.

Saar asustati 1933. aastal, mil Kihnust elanikud Manilaiule maid said. Seepärast on saarel Kihnu kombed ja rahvariided. Vene õigeusu kirik ja surnuaed asuvad Kihnus.

Kooli pole saarel enam kümme aastat, tänavu remontis Tõstamaa vallavalitsus koolimaja külakeskuseks, kuhu tuleb muuseum ja hakatakse suviti pidusid korraldama.

Saar on metsatu, lage, kasvavad üksikud puud, isegi kadakaid on vähe. Säilinud on rannaniidud, kus kasvab näiteks looduskaitsealane rand-ogaputk.

Haruldane saareelanik on juttselg-kärnkonn ehk kõre, kes erineb teistest konnadest selle poolest, et hüppamise asemel roomab. Juttselg-kärnkonni mujal Eestis ei ela, tuntud on nad Shotimaal.