Liivakarva, krobelise nahaga, igaühel väävelkollane jutt üle selja jooksmas.

Mani rahvas kutsub neid roomavateks konnadeks. Eesti Punases Raamatus seisab õige nimi - juttselg-kärnkonn.

Pikk kevade ja tükike suvestki möödus Manil roomava konna laulu saatel. Alguses päris päise päeva ajal, hiljem hämaruse saabudes hakkas lugematutest lompidest kostma kentsakat kõrinat. Kui kooril täishoog sees, kõlas kontsert võimsalt, otsekui laulupeo ühendkooride aegu. Vaikse ilma ja sileda merega kostis see kilomeetri taha merele.

Iga juttselg-kärnkonna isand kontrollib tillukest lapikest lombis või selle kaldal. Esikäpad erutusest tikksirgeks sirutatud ja pea kuklas punnitab igaüks neist oma kurgualust. Naha all peituvad õhukotikesed ajavad kurgualuse "loti" laulu ajal mitu korda peast suuremaks.

Vali laul on roomavale konnale eluliselt tähtis. Valju laulu järgi leiavad daamid õige pulmapaiga eksimatult üles.

Kiiresti muutuvas rannamaailmas, kus üks lomp tekib ja teine kaob, on laulu järgi orienteerumine ainus võimalus ellu jääda.

Oma sool, mõistagi.

Praegu juulis elavad Mani saare kuulsad asukad vaikset erakuelu. Päeval konutavad kivide ja lauajuppide all, hämaruse saabudes ummistavad saarekese liivase peatänava.

Kõht on tühi.

Mani asukad tunnevad roomavaid konni suurepäraselt. Tänu roomavatele konnadele teavad manikad, et nende saar on üle maailma vinge paik. Mitte kusagil mujal ei tunne haruldased juttselg-kärnkonnad end nii hästi kui nende väikesel saarel.

PEETER ERNITS