"Tunnen teda aastaid, meid seob ühine kodulinn, ühine kool Otepää gümnaasium, seob ka see, et oleme õppinud koos praeguses Tallinna ülikoolis samas teaduskonnas režiid... kuid Urmas oli mulle ka niisama väga lähedane inimene," meenutas Marju Länik.

Länik meenutas, kuidas ta Urmas Otile kevadel tema sünnipäeval helistas, et õnne soovida. "Tahtsin teda haiglasse vaatama minna, kuid ta oli just haiglast koju pääsenud," rääkis ta ning lisas, et teda jäi kummitama üks Urmase lause: "Ta ütles, et eks ükskord tuleb veel haiglasse minna, et parem hakkaks."

"Rääkisime hiljuti ta haigusest üsna avameelselt ja oluline on siin just see, et Urmas ei olnud inimene, kes oleks kurtnud või kaevanud. Seega väga paljudega ta oma haigusest niisama naljalt ei rääkinud," märkis ta.

Läniku sõnul oli Urmas Ott küll suur oma tegudelt, kuid tegelikult oli ta suur just oma võime tõttu rasket haigust nii hästi taluda.

"Ta oli tegelikult küllaltki üksi. Tal oli küll tohutult palju tema talendi austajaid, aga loomeinimesena oli ta aastakümneid üksi ja seda just elukutse mõttes," rääkis Länik. "Temalt oodati tohutult palju ja ta andis endast kõik, Urmas oli maksimalist," lisas ta.

Läniku sõnul oli Urmas Oti seltskonnas olla suur õnn. "Saada osa tema sõnaseadmisoskusest, see oli alati nii nauditav, sest ta oli nii särav isiksus ja ma kardan, et teda ei tunnustatud võibolla piisavalt," meenutas Länik.

"Sellest on nii kahju, sest see vajalik tunnustus oleks ehk andnud talle elujõudu. See oleks võinud teda ehk moraalselt innustada, sest igale loojale on tunnustus nii vajalik," ütles ta.

"Urmas pühendas oma elu ajakirjanikutööle. Selliseid inimesi ei ole palju ja see on kaotus meile kõigile," ütles Länik. "Oli üks ja ainuke Urmas Ott."