Soosaar juhib tähelepanu sellele, et eile alanud eelhääletamise vältel on võimalik valima minna ka mitte elukohajärgsesse jaoskonda, kus on üles pandud kõikide parteide üleriigilised nimekirjad, kuid puudub loetelu kõikidest parlamenti pürgivatest üksikandidaatidest.

„Oletame, et keegi Tallinna elanik on parasjagu Pärnus ravil ja tagasi koju hääletama sõita ei saa. Hääle saab ta anda ka mõnes Pärnu jaoskonnas, kus on üleval nimekiri kõikidest parteide kandidaatidest, kuid üksikkandidaate seal ei ole,” rääkis ta.

„Lugenud siis need 32 nime (üksikkandidaatide koguarv – toim.) ka üles. On nende arusaamine selline, et ühiskandidaadi on nii vähetähtsad, et neid pole vaja üldse üles riputadagi?” sõnas Soosaar.

„Juhul kui nad isegi väidavad, et nad on õigesti talitanud, siis on ikka asi väga valesti. Kui üksikandidaatide nimekirja pole teadlikult lisatud, siis on see tahtlik võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine,” leidis ta.

„Ilmselt on tegemist ikkagi hirmuga, et rahvas tõepoolest hääletab riigikokku üksikandidaate,” arvas Soosaar.

Valimiskomisjon täidab seadust

Praegu kehtiv seadusandlus ei sätesta seda, et üksikandidaatide nimekirjad olekskid üleval kõikides valimisjaoskondades, kus saab elukohaväliselt hääletada.

„On olemas erakondade üleriigilised nimekirjad, mis esitatakse erakondade registreerimisdokumentides. Üksikkandidaadid seda ei esita, sest sellist asja nagu üksikkandidaatide üleriigiline nimekiri ei ole olemas,” selgitas VVK sekretariaadi juhataja Mihkel Pilving.

„Üksiküritajad kandideerivad igaüks oma ringkonnas ja kandidaatide koondnimekirjas on neil ka oma number,” lisas ta.

Erakondade üleriigilist nimekirja on vaja selleks, et valijad teaksid, mis moodi on parteid kandidaadid järjestanud. Kui läheb kompensatsioonimandaatide jagamiseks, siis selles järjestuses saavad kõrgema positsiooniga kandidaadid riigikogu liikmeteks.

„See on valijate teavitamiseks, üksikkandidaati see üldse ei puuduta. Seadus ei näe mingisugust üksikandidaatide üleriigilist nimekirja ette,” rõhutas Pilving.