MART HELME: Puhka rahus, Boriss Nikolajevitš Jeltsin!

 (39)
MART HELME: Puhka rahus, Boriss Nikolajevitš Jeltsin!
----

Boriss Nikolajevitš Jeltsin on surnud. See teade murdis hoopis teiste sündmustega hõivatud meedias esiuudiseks ja omal moel on see sümboolne.

 

Sest Jeltsin, kes kogu oma poliitilise karjääri vältel oskas aina üllatada, ajastanuks just nagu oma surmagi nii, et see tuli kõigile ootamatult.

Mäletame ju, kui palju spekuleeriti Jeltsini peatse surma üle talle ülirasketel aastatel 1996–1998, kui Venemaa presidendil tuli veeta rohkem aega ravil kui oma Kremli kabinetis. Jagati koguni juba veel elava kadunukese päranditompugi, spekuleeriti tema võimalike järglaste üle ja ennustati, mis saab isakese kaitsva tiivata kaarnate kätte jäävast lähikonnast.

Aga Jeltsin ei surnud. Ja pensionile jäänuna – veel üks tema ootamatutest käikudest – näis koguni hoopis reipamaks muutuvat. Kuni eilseni.  

Suurt riiki murranguaastatel juhtinud mehe puhul on muidugi loomulik, et esitame endale küsimuse: mille poolest läheb Jeltsin ajalukku?

N Liidu lammutaja

Koos Mihhail Gorbatšoviga läheb Jeltsin ajalukku kahtlemata kui Nõukogude Liidu lammutaja ja Venemaa poliitilisse praktikasse demokraatia tooja. Paradoks on sealjuures, et see ei sündinud niivõrd Jeltsini demokraatiameelsusest kui tema ja Gorbatsˇovi vahelisest võimuvõitlusest.

Just siin ilmutas Jeltsin esmakordselt seda eksimatut võimuinstinkti, mis aitas tal kõigi katsumuste kiuste (aga neid oli ju tohutult, meenutagem kas või 1993. aasta Valge maja tulistamist, 1994. aasta Tsˇetsˇeenia sõda ja järgnenud Budjonnovski pantvangikriisi, 1996. aasta presidendivalimisi ja 1998. aasta augustikrahhi, terviseprobleemidest rääkimata) troonil püsida. Ja seejärel absoluutselt õigel hetkel ja oma füüsilist isikut ning vähemalt osaliselt taastatud renomeed säilitades kõigile ootamatult võimult lahkuda.

Samal teemal:

Kõige selle juures polnud Jeltsin ligilähedaseltki demokraat. Oma olemuselt, instinktidelt ja kogemustelt oli ta tüüpiline Nõukogude “aparatsˇik”. Sealjuures mitte mingi lihvitud ja maailma näinud uuema põlvkonna “aparatsˇik”, vaid tõeline vana kooli tümikas: puuduliku haridusega, puuduliku kasvatusega ning jõhkrate maneeridega.

Demokraatia ja demokraadid valis ta lihtsalt sellepärast, et taktikaliselt oli see talle kasulik. Nagu oli talle 1990.–1991. aastal taktikaliselt kasulik toetada liiduvabariikide iseseisvumispüüdlusi.

Samas iseloomustas sedasama küünilist ja halastamatut, tanke omaenda parlamendi vastu saatvat Jeltsinit ka uskumatu annus siirast looduslapselikku naiivsust. See väljendus muu hulgas tema lojaalsuses oma lääne sõpradele Bill Clintonile, Helmut Kohlile ja teistele.

Ta oli iga kord siiralt solvunud, kui nood tegid midagi, mis tema meelest oli omavahel teisiti kokku lepitud. Ja siis ei hoidnud ta oma pahameelt ka avalikkuse ees tagasi. Mõnelgi puhul oli see mõistagi ka tavaline diplomaatiline teater, sageli aga mitte. Neil puhkudel ilmus Jeltsini panetunud “aparatsˇikukoore” alt välja lääneliku inimsuhete pealiskaudsuse ja keep smiling’uga veel mitte päriselt harjunud idaeurooplane, laps, kes tundis, et suuremad poisid on teda sõnamurdlikult tüssanud.

Ühiskonda polariseeriv juht

Lääne liidrid kasutasid Jeltsini nõrkusi muidugi silmagi pilgutamata ära, aga tuleb ka öelda, et mõlemad pooled mõistsid selle juures suurepäraselt, et on teineteisele ülimalt vajalikud. Sest erinevalt meil levinud arvamusest, mille kohaselt läänes ei jagata Venemaa asju, said sealsed liidrid suurepäraselt aru, et seni, kuni Venemaad juhib seesugune ühiskonda polariseeriv juht nagu Jeltsin, saab Venemaaga manipuleerida.

Ühest sisepoliitilisest ja tervisekriisist teise tuikuv Jeltsin omakorda vajas aga nagu õhku lääne liidrite toetust, lääne finantssüste ning võimalust kaasmaalastele demonstreerida, et ta on viinud Venemaa tagasi suurriikide klubisse.

Meie seisukohast on muidugi oluline see, missuguse jälje jättis Jeltsin Eestisse. Tõele au andes peab ütlema, et see jälg on erakordselt suur. Kuigi ka Jeltsini aega iseloomustasid Eesti-Vene suhetes kuhjuvad probleemid, võime tema nime ometi siduda mitme põhimõtteliselt tähtsa sündmusega.

Loe veel

Esimesena peame selles kontekstis mainima tema külaskäiku Tallinna 1991. aasta jaanuaris, kui ta Venemaa presidendina esimest korda tunnustas Eesti ja teiste Balti riikide suveräänsust ja sõlmis siin vastavad lepingud. Sisuliselt avas ta sellega tee Balti riikide iseseisvumisele ning Nõukogude Liidu lagunemisele. Pole tähtis, et ta tegi seda vaid oma võimu huvides. Kasusaajateks olime ka meie.

Viis Vene väed välja

Teine oluline sündmus on seotud paljuvaieldud juulilepingutega. Võin nende lepete ühe kaasosalisena kinnitada, et Jeltsini osaluseta poleks neid lepinguid alla kirjutatud. Üksnes Jeltsini kategooriline käsk sundis lepinguid iga hinna eest torpedeerida püüdvaid Vene “pistrikke” taanduma ja teksti presidentide kohtumise ajal lõpuks allkirjastamisvalmis seadma.

Tänu sellele elame praegu Eestis, kus pole Vene vägesid. Et selle tähtsust mõista, kujutage vaid hetkeks ette, missugune olukord valitseks meil pronksmehe küsimuses siis, kui siin dislotseeruks endiselt kümneid tuhandeid täies varustuses Vene sõjaväelasi.

Koondpilt vene inimesest

Lõpetuseks ka midagi isiklikku. Minu mälestustesse jääb Jeltsin kui koondpilt vene inimesest. Ühest küljest südamlik, soe, külalislahke, lõbus, laia joonega seltsimees, teisalt aga ka kui külm, jultunud, jõhker ja halastamatu suurvene sˇovinist. Nende kahe pealtnäha nii vastandliku maski vahetamine ei valmistanud Jeltsinile seejuures vähimatki raskust.

Piisas vaid otsusest (ja oma alluvatele toores toonis antud käsust) juulilepingute tekst allakirjutamiseks valmis seada, kui rusikaga vastu lauda tagunud ning Eesti delegatsiooni räigelt süüdistanud ja nagu verivaenlasi põrnitsenud Jeltsin ühtäkki täielikult muutus ja kehastus maailma kõige külalislahkemaks peremeheks.

Ja veel. Jeltsini surm lõpetab Venemaal niigi lõppenud demokraatia ka sümboolselt. Arvestame seda Tõnismäel lippe lehvitavaid impeeriumimeelseid vaadates.

Jumalasulasele Boriss Nikolajevitsˇ Jeltsinile ütleme aga: puhka rahus!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare