Kui aga küsida, mis oleks Eestist võinud saada, kui tema areng oleks jätkunud põhimõtteliselt nagu Soomel, siis sellele on natukene kergem vastata. Küsimus eeldab seda, et Eesti oleks jäänud iseseisvaks riigiks ning ilmselt oleks olnud ka pikka aega Nõukogude Liidu mõjusfääris, kuid mitte otseselt okupeeritud. Küsimuse asetusest lähtudes on võimalik, et eeldatakse, et Eestil õnnestus Teisest maailmasõjast, või õigemini Saksamaa ja Venemaa sõjast kõrvale jääda. Nendest eeldustest ma siis ka lähtun.

Eesti võimalikku arengut analüüsida oleks aga väga raske, kui meil poleks teada, mis tasemel oli Eesti 1939. aastal võrreldes Soomega. Õnneks on aga olemas 1993. aastal avaldatud Eesti ja Soome teadlaste ühisuurimus Eesti ja Soome võrdlusest 1939. aastal ning pärast Teist maailmasõda (ESTONIA and FINLAND – A Retrospective Socioeconomic Comparision; toimetajad Olev Lugus ja Pentti Vardia; Helsinki, 1993). Selle kohaselt olid Eesti ja Soome 1939. aastal igati võrreldaval arengutasemel, mõne näitaja poolest oli Soome Eestist ees, mõne näitaja puhul aga Eesti Soomest. Nii oli Soome majandusliku arengu tase Eesti omast mõnevõrra parem, kuid Eesti edestas Soomet sotsiaalsete näitajate poolest – näiteks oli eestlaste keskmine eluiga soomlaste omast mitu aastat kõrgem.

Pärast Teist maailmasõda arenesid Eesti ja Soome enam-vähem võrdses tempos. Soomet vaevasid sõjakahjud ja reparatsioonid ning suure territooriumiosa kaotus. Paari aastakümnega sai Soome raskustest üle ning hakkas Euroopasse integreeruma. Mida kiiremalt see läks, seda edukamaks Soome muutus. Nii hakkas vahe Eesti ja Soome vahel kiiresti suurenema. Tööd tehti lahe mõlemal kaldal, kuid Soomes tundus kapitalism kuidagi paremini „roiskuvat”. Igal juhul kujunes Soome Eestile kiiresti eeskujuks. 1980. aastate lõpuks oli lõhe Eesti ja Soome elatustaseme vahel veninud nelja–viiekordseks või isegi suuremaks. Soome oli Eestist mööda läinud kõigis sotsiaalsetes näitajates, ka keskmises elueas.

Neist oludest alustas iseseisvuse taastanud Eesti ülesehitustööd ning praeguseks on õnnestunud vahet Soomega oluliselt vähendada. Soomes tehakse ennustusi, mitmekümne aasta pärast Eesti oma elatustaseme poolest järele jõuab ning Soomest mööda läheb. Meile tunduvad need spekulatsioonid praegu utoopilised, kuid 1990. aastate Soome oleme me tegelikult juba kinni püüdnud. Teadaolevad andmed Eesti ja Soome olukorrast 1939. aastast võimaldavad aga esitatud küsimusele vastust otsida. Alustaksin kindlamatest näitajatest.

Esiteks võib eeldada, et vapustusteta arengu puhul oleks Eesti rahvaarv märkimisväärselt suurem kui praegu. Omaette küsimus on, kas eestlaste arv ulatuks 1,5 või kahe miljonini, sest see sõltub paljudest asjaoludest. Selliseid katastroofilisi kaotusi, nagu Eesti Teises maailmasõjas kandis, üle elama ei peaks, Eesti ei kaotaks oma eliiti, ühiskonna kõige aktiivsemat ning teovõimelisemat osa, ega peaks seda uuesti kasvatama. Ühiskonna järjepidevus säiliks.

Teiseks oleks eestlaste osakaal Eestis praegusest kõrgem, ulatudes üle kaheksakümne protsendi. Eesti oleks ühtlasi üsna multikultuurne, kuna tegelikkuses kaotasime Teises maailmasõjas mitmed oma vähemusrahvad, ent küsimuses eeldatud rahulik areng võiks nad alles jätta. Eesti rahvastik oleks küll igal juhul rohkem linnastunud, kuid areng ei oleks nii drastiline kui praeguses Eestis.

Kolmandaks oleks Eestis alles mitmed kohalikud keskused, nagu näiteks Narva linn ning Tartu ja Pärnu kesklinn. Kõik see võimaldaks Eestil praegusest ühtlasemalt areneda. Eesti majanduslik areng toimuks paljuski ilmselt samal kombel kui Soomes. Põlevkivikeemiatööstus etendas sõja ajal Eesti majanduses ilmselt suurt rolli, sõja järel tabasid Eestit aga samasugused
depressiooniaastad nagu Soometki. Ilmselt toonuks see kaasa Soomega samas suhtkavas väljarände Rootsi, kus palgad olid suuremad ja elamistingimused paremad. Mida arenenumaks riik muutub, seda vähemaks jääb väljaränne. Samas säiliks majanduses aga järjepidevus ning suured üleelamised natsionaliseerimiste ja muude vapustuste näol jääks Eestil kogemata. Meil oleks praegu võimalus käia samades kohvikutes, kus istusid meie esiemad ning toetada oma tagumikku samadele Lut­heri toolidele, millele esiisadki. Maailmas end juba selleks ajaks tõestanud
Eesti kaubamärgid oleksid alles ning püsiksid siiamaani. Majanduses poleks seetõttu vaja pidevalt uuesti jalgratast leiutada.

Neljandaks oleksid investeeringud infrastruktuuri, elamuehitusse ja teedemajandusse pidevad ning ühtlased. 40 aastat tegemata remont ja korrastustööd meie elamufondi praegu ei vaevaks. Lasnamäe tüüpi magalad samuti mitte. Tallinna teeaugud oleks aga päris üllatav probleem. Ühtlane investeerimine aitaks seda kõike ära hoida. Sotsiaalses mõttes oleks Eesti arengutase Soomega ilmselt võrreldav. Palgatase ning hinnad oleksid juba mõni aeg tagasi ühtlustunud, nagu see arenenud majanduses naabrite puhul ikka toimub. Nüüd käib sama protsess lihtsalt palju valusamalt. Sama kehtiks meditsiiniasutuste kohta, siingi oleks võimalik oodata väljarännet Rootsi, mis oli unistuste sihtmärgiks Soomele ja hiljem ka eestlastele.

Eesti positiivse arengu tagatiseks oleks olnud tugev haridussüsteem. Mitmeski mõttes oli see sarnane Soome haridussüsteemile ning pole mingit põhjust arvata, et siin oleks midagi põhimõtteliselt muutunud. Tugev haridussüsteem oleks loonud hea põhja teadusmahuka tootmise arendamisele, mis nagu Soomes oleks ka Eestis võinud saada majanduse tõukejõuks.

Eesti kiirem areng oleks ilmselt alanud 1990. aastatel, mil maailm muutus ning Eestil oleks ilmselt koos Põhjamaadega tekkinud võimalus saada juba kümnendi keskpaigaks Euroopa Liidu täisliikmeks. See oleks Eesti majandusele andnud tugeva arengutõuke, nii nagu ta andis Soome omale. Soomele kehtivad ju tänapäevalgi mitmed õigused, mida 2004. aastal ühinenud Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele anda ei soovita. Massilist väljarännet Eestist Euroopaga ühinemise puhul ei oleks toimunud – võimalikud väljarändeprotsessid oleksid lihtsalt varem ära olnud. Küll oleks
Eesti paremini ühendatud Euroopa transpordisüsteemidega, kas siis õhu- või raudtee kaudu. Projektid, mida praegu unistusteks peetakse, oleksid nüüdseks juba teostunud. Turismimajandus vedanuks Eesti tugevalt Põhjamaade külge, Pärnu kõrval paistnuks suvekuurortide seas silma ka Narva-Jõesuu.

Kui aga minna juba päris oletuste juurde, siis võib ka väita, et Eesti oleks nende vahepealsete aastatega võitnud mitmeid medaleid olümpiamängudel – näiteks Heino Lipu puhul oleks see olnud ju enam kui usutav, kui tal oleks võistelda lastud. Eesti korvpallimeeskond oli 1930. aastatel Euroopa tipus, jäädes Leedule vaid pisut alla. Kuhu ta võinuks jõuda, seda me ei tea. 1930. aastate lõpus mängisid Eesti ja Soome võrdselt viletsal tasemel jäähokit, ka see võinuks olla üks spordiala, millega Eesti nagu Soomegi edukalt tegeleb. Kui me poleks jäähokis just päris Soome tasemel, siis mingid peksupoisid me ka ei oleks. Paul Keres oleks ilmselt saanud male maailmameistriks ning mõni meie muusikutest – näiteks  Raimond Valgre – maailmas päris hästi läbi löönud. Eurovisioni me ilmselt võitnud ei oleks. Seda oleme suutnud alles kaasajal. Meie rahvaste iseloom on ju sedavõrd sarnane, et selliseid paralleele võib ju otsida ka mujalt.

Oleksime saanud vähemalt ühe Nobeli kirjanduspreemia, Soome sai selle 1939. aastal Talvesõja puhkedes, see oleks võinud minna näiteks Anton Hansen Tammsaarele. Laidoneri ratsamonument oleks KUMU ees Tallinnas aga olemas küll, nii nagu Marski monument valitseb Helsingi keskust.

Kokkuvõttes võib ütelda, et üsna eeldatavat näeksime rahuliku arengu jätkumise korral hoopis teistsugust Eestit – loomulikult omade probleemide ja väljakutsetega, nii nagu tänapäeva Soometki. Sest päris ilusad on asjad ainult kaugelt vaadates. Sellist tungi Soome kõrgemate palkade ning suuremate sotsiaaltoetuste järele nagu praegu, me sel juhul aga ilmselt ei näeks – Eesti ja Soome arengutase oleks selleks ilmselt liiga ühtlane. Vaevalt, et Eesti oleks „igav Põhjamaa”, kuid sinnapoole oleksime teel küll.