Märts käivitab elu

Märts on nagu oktoober. Päev on sama pikkusega ja looduses toimuvad muutused on peaaegu sama kardinaalsed. Ühel päeval võib olla talv ja 15 kraadi külma, kuid järgmisel päeval kevade ja linnulaulu taustal koguni kümme kraadi sooja. Kevad, mille edasi-tagasi pendeldav tulek tähendab uue elu algust, käitub nagu laps emaüsas: ühel päeval põtkib ta kõigest jõust, siis on paar päeva vagusi, olles isegi oma bravuurikusest ehmunud. Niimoodi on ka varakevadega. Mingil hetkel tundub, et nüüd on ta otsustanud lõplikult tulla ja talvel pole enam mingit sõnaõigust, kuid siis kohkub ta ikkagi inimestele nähtamatu takistuse ees tagasi. Oktoober äiutab elu talveunne, millest märtsipäike peab selle oma soojusega uuele ringile äratama, kuid elu käivitamine on igal aastal isesugune protsess.

Elu tõlgendab kevadsoojuse ja talvekarguse vägikaikavedu erinevalt. Paigalindude südametes hakkavad põksuma laulujupid, rändlindude esimesed rajaleidjad saabuvad arglikult, justkui aimates, et sai pisut vara tuldud ja ees ootavad veel karmid päevad, samal ajal olles õnnelikud, et ohtlik teekond on selleks korraks õnnelikult läbitud. Liiga vara tärganud kevadlilli ootab aga karmim saatus ja nende rutaka otsuse palk on hukkumine.

Märts on nagu aprillis toimuva esietenduse arglik proov. Siis on kõike seda külluses, mida märtsis sai uudseks nimetada. Märtsi õrnad viisijupid muutuvad aprillis linnulaulupeoks ja mudane lumesulamaastik saab uue ning värske rohelise kuue. Vaatame siis selleaastast proovi ja üritame mõistatada, mida võib lihvitud etendus aprilliks pakkuda.

Tekst ja fotod: Sven Začek