Pool lund oli sulanud

Tasapisi ilmuvad hangepeitust mänginud asjad lumest välja – küttepuud, kadunud lumelabidas, ohoo, ka naabrimehe auto! Aga laupäeval sadanud lumi kergitas Jõhvi kandis lumesamba taas 75 sentimeetrini, just enne seda olin saanud hõisata, et pool lund on Eestimaal sulanud ja Saaremaa lääneosas on lumi kohati juba kadunudki. Praegu näitab aga EMHI lumekaart Lääne- ja Lõuna-Eestis taas 30 sentimeetrit ja põhja pool on üle põlve ulatuvat lund. Laupäeval pudises seda valget massi juurde umbes 10 sentimeetri jagu.

Kondavad karud

Aga tasapisi lumi sulab ja ilves istub Enn Vilbaste sõnul juba vanadel keldrikuhjadel või puukoorma otsas ja päevitab. Hundid on suurema jooksmise ära jooksnud ja hakkavad oma territooriumi hoidma. Siit-sealt tuleb teateid karude ärkamise kohta, kuid vend arvab, et need on veel ajutised kohavahetused – küllap mõnel mõmmil läks küljealune märjaks ja ta puges kõrgemale kohale. „Aga kevadel tuleb karudel tõeline pidu: pole enam vaja põdramullikaid murda, metsaalune on esimeseks söömaajaks loomalaipu täis. Leidsin rabaveerest koha, kus on talvel viis-kuus metssiga kõrvuti igavestele jahimaadele läinud. Küllap kevad näitab, mis metsas juhtunud on.” Ellujäänud sead ja kitsed hoiavad aga heinapallide lähedusse. Ka jänesed, kuid neid päris valgeid valgejäneseid näeb üha harvem.

Hangede kadumise linnud

Valgetest on meie teel nüüd ohtralt hangelinde, eriti palju on neid Viljandi ümbruses – küllap siit nende rändetee Ukraina stepiavarustelt taas Saamimaa pesapaikadele lähebki. Kui nädala alguses olid vaid üksikud linnud liikvel, siis nüüd vuristab neid juba kahekümne kaupa. Nende kõrval ka suured siisikeseparved ja parvede viisi lõokesi. Uued tulijad on hall- ja musträstad, neid viimasena nimetatud eriti kuldse nokaga linde kiputakse kuldnokaga segi ajama, aga pidage meeles – kevadise tähnikuuega kuldnoka jalad on roosad! Rändlindude seast siiski eriti uusi tulijaid pole, sest külm ja lumi pani kevadrände ajutiselt seisma. Aga küll lindude vemmeldav veri selle pisimagi päikesesoojuse toimel taas käima paneb.

Pajuutekese valgus

Taimed on taas lume all, ka tilisevad lumikellukesed. Männiturjad ägavad lumekoorma all. Ometi naeratavad pajuurvad rõõmsalt kraavipervel ja meelitavad meid õue, et sealt kimbuke ka toalauale naeratama tuua. Sarapuud on väga otsustavad, urvad juba kergelt lödid, aga mitte päris. Vahtramahl siriseb päevasooja käes endiselt, kased pole veel alustanud. Aga aknalauad peaksid juba rohetama – ära siis maha maga!

Taimejutt: sinu nimi on meelespea!

Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, et neile nimi panna. Kas siis kullerkupp ehk kullanupp, pääsusilmad või hellerheinad – kõik pidavat vanaisa tahtmise järgi nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes pidi kogu päevatöö pärast igal hommikul pisarsilmi palvetama. Kannikese pani ta kõige esimeseks õitsejaks, kes võib kohe pärast lume minekut oma õisi näidata. „Sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike. Ja sina, valge lumelill, sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oled oma valged õied mustaks määrinud.”

Kui vanaisa nõnda lilledele nimesid andis, tuli üks taevasinine õieke paludes tema ette: „Palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles.” „Sinu nimi,” ütles vanaisa, „olgu meelespea, sest sa vana nime meeles ei pidanud. Ka ärgu iial kasvagu su sugu enam kõrgel mägistel maadel, vaid pead allikaäärega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks võid pesta. Ärgu kitkugu sind armastaja, vaid ainult need, kellel on midagi meeles pidada. Ja et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mida mitte meelest unustada ei või.”