Märtsi neljas nädal: „Ärgake, kevad on käes! Aprill?”
See aasta suudab meid üllatada aina uuel ja uuel moel. Paks lumi, mis kuidagi lahkuda ei taha, on kaotanud uudisväärtuse, kui juba annab kõneainet uus ilma-ime: kõik rändlinnud saabuvad korraga. Aina tuleb teateid, kuidas saabuvad linavästrikud, sookured, valge-toonekured, must-lepalinnud, rüüdid, metskurvitsad, punarinnad, käblikud, võ-saraadid, musträstad, sookiurud, rabahaned, põldlõokesed, metsvindid. Metsvinte olevat aedades „nii et maa must”. Kui mina nädalavahetusel binokli õlale hiivan ja sammud linnuvaatlustele sean, tuleb suurem osa aega tegelda aga hoopis jalgade lumest kättesaamisega – hang ulatub kohati ikka üle põlve. Siiski, siiski, kõrvu jääb musträhni rõõmus krõõdutamine, neli kiivitajat teevad laperdavat kevadlendu, üksik sookurg tuleb ja piilub korraks järvele ja ehmatab – lõputu valge lumeväli... ei nokapoolist ega sulistamispaika.
Kirjud liblikad
Lumikate oli nädalavahetusel pooles Eestis ikka mehine, Peipsi põhjakaldal koguni 66 cm. Kingaga käimise tase on kohati vaid Haanjas – lund on seal 10 cm ümber – ja suuremal osal Saaremaal. Linnade lumevallid on aga endiselt kõrged ja nüüd ka määrdunud-koledad. Lumesaju on välja vahetanud vihmaladin ja pärast labidavälgutamise kvartalit on see kõrvadele tõeline muusika. Laupäeval lõi aga sekka ka äikesetrumm ja näiteks Tartus Supilinnas sadas nii korralikku äikesevihma, et teed uppusid. Mikk Sarv ütleb selle kohta, et kui enne jüripäeva müristab, siis tuleb külm kevad ja äikeseline suvi. Reede ja laupäeva ajutised päikesehetked tõid välja esimesed majapragude vahel talvitunud väike-koerliblikad – kirju suvega rahvast saab sel aastal palju. Aga põrisesid ka esimesed mesilased ja sumisesid kärbsed, jalutuskäike tegid ämblikud.
Magaja külg märg
Esimese jalutuskäigu lumel tegi Aivar Sakala teatel Nigulas üks hiiglasuur karu, paterdavaid karujälgi olnud kõikjal. Korralikult niiskeks on läinud ka kährikute küljealune, neid näeb nüüd igal pool ringi tuterdamas. Eriti aktiivsed on aga nugised, kelle vallatlevaid jooksumänge võib vahel isegi päise päeva ajal aknast näha. Üle hulga aja nägin ka ühte metskitse Ida-Virus üle tee jooksmas. Jooksulust rauges küll hüppega kõhuni kraavilumme, kuid tasapisi edasi kevade poole ta sealt hangest välja siples. Metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütleb, et ikka ja aina tuleb teateid nõrkevatest kitsedest, kuid sulav lumi annab talve üle elanutele lootust. Kuuldavasti õitsevad ranniku-Eestis juba lumikellukesed ja siin-seal isegi sinililled. Meil annavad kevade tulekust aimu vaid väga punaseks muutunud lepad ja kenad kikkis valged pajuurvad.
Paksukesed kalad
Peipsi pind on päevaste sulade ja öiste külmade järel saanud kõva kooriku. „Käi nagu mööda asfalti,” ütleb kahekümne ahvenaga järvelt naasev Vilusi abikülavanem Urmas Salu. Kaladel on kõhud juba marjast punnis, ka haugide kudemisvalmidus on suur. Ainus, mida pole, on vaba järvepind. Kohati sulatab päevasoe lumekihi järvel aga nii püdelaks, et kaugemalt tulnud kalamehed ei jõua õhtul ise enam kaldale tulla. Asi olevat vahel nii vesine ja hull, et mingil ajal olnud järvel lumepudrus reas nelikümmend mootorsaani, mida ei suudetud kaldale tuua.
Kalapiirak!
Leivaküpsetamise buum ei paista Eestis lakkavat, midagi uut pakub tegijatele vanarahvas Peipsi äärest. Nimelt olevat jää-august toodud kaladest saanud hästi teha kalapiirakat. Selleks roogiti väiksemad kalad puhtaks, pead, sabad ja uimed jäeti alles, pandi veidi soola. Leivatainast vooliti paras pätsisuurune põhi, kalad pandi sellele ja tainast kaas peale. Küpsenud piirak lõigatud lahti, pealmine koorik söödud koos kaladega, alumine olnud mõnusalt kalamahladest läbi imbunud.
Lastele ilmamäng: muna puruks pigistamine
Sel nädalal on kõigil jalutuskäigult tulles taskud metsakraami täis, et aina uhkemaid mune värvida. Et toit aga niisama lauakaunistuseks ei jääks, tasub otsida tegevust, mis lõpeks munade söömisega – annaks jõudu ja jaksu väljas käimiseks. Munaveeretamine ja munakoksimine on üldtuntud. Rahvamängude raamat pakub veel üht tegevust: sõrmed seatakse vaheliti, muna võetakse otsipidi peopesade vahele ja püütakse puruks pigistada.
