Märtsi neljas nädal: tuisuseelikus kevad
Seda, et talv veel taganeda ei taha, sai tütreke Aotäht hästi aru juba teisipäeval. Käisime Nõm-me ökopoes. Poe kõrval männi otsas ajasid oravad oma kevad-asju – üks neist sibas ümber männioksale tehtud sasipusa-pesa, teine mangus armuvalus piiksudes kõrval oleval kasel... Aga poodi minnes valis Aotäht riiulilt kaks porgandit. Väiksema krõbistas ta ära juba koju minnes, aga suurem pidi minema: „Lumememmele ninaks!” Püüd-sime küll lapsele õhtul suppi keetma asudes rääkida, et on kevad ja porgand peab siis aasta aega ootama, tema otsus oli aga vankumatu. Ja järgmisel hommikul oligi ökoninaga lumememme pätsimiseks mõnus pehme lumi maas!
Vaata õue!
Tuisueide tõsised tantsukeerud algasid neljapäeva õhtul, kui Soomes juhtus 70 autoga ahel-avarii ja Kirde-Eestis õhtul tuiskas – EMHI ilmakaardi lumesammas tõusis seal kandis juba 76 sentimeetrini.
Reedel asusin minagi päikeselisest Tallinnast teele Võru poole ja sain teada, miks Tallinna-Tartu maantee on ohtlikum kui tuumajaam. Pärast kevadise keerdtuisupilve sisse jõudmist ja nelja auto ahelkokkupõrke nägemist helistasin ilm.ee rahvale ja palusin edasi anda teate, et väheste oskustega inimesed ei kiirustaks teele. Aga ka veel Käreveres kuulsin, kuidas Villu Vane luges riigiraadio politseiuudistes ikka ärandatud sõidukite lugu, ei sõnagi 20–50-meetrisest nähtavusest teel. Delfi.ee-s oli küll juba uudis 11 auto kokkupõrkest Rakvere lähistel. Siis helistasin päästeametisse ja palusin edastada ilmainfo. Suunati mind maanteeinfo telefonile 1510 ja sealt teatas üks kena naisehääl, et polevat viga: „Meil siin Harjumaal paistab päike!” Soovin neile edaspidiseks lahtikäivaid aknaid ja märkamist, et kui maanteekaamera näitab ekraanil vaid valget lumepalli, siis on miski mäda.
Kevad on lindudes
Tuisukeerises oli aga ka päris palju kevadlinde, kuldnokki ja lõokesi, rästaid ja künnivareseid. Tõsi, päris tuisusüdames olid nad peitu pugenud. Aga väiksemast lumesajust linnud ei hooli, kevadetõtt on suur. Nädala keskel tuli teade, et Tõrvast läks ühel päeval üle 2000 siidisaba. Kohal on sorgus sulgedega sookured ja hallhaigrud. Viimased tulijad on punarind, laulurästas ja koguni linna korrusmajade ööbik – must-lepalind. Juba kostab lääne pool pilvepiirilt hanede hõikeid, vabal veel on partide siluetid. Teeääred on kaelustuvisid täis, isalõokesed kipuvad üksteisega juba lahinguidki pidama.
Siiski, Pärnumaal nägi vend, kuidas kaks lõokest tulid söögimajja toitu otsima. Looduskalender.ee talilinnukaamera pakkis aga selleks aastaks juhtmed kokku.
Loomfaktor juhtmete kallal
Üllatav on, et sel nädalal läks juhe katki kahel loomakaameral – hülgekaameral ja metsakaamera 2-l. Ivar Jüssi lugu juhtmenärijast rebasest teavad juba paljud, aga ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et ka teise kaamera pildita jäämine näib olevat loomade töö. Ei tea, kas püüavad loomad meile teada anda, et tuumajaama avariiks ei ole vaja üksnes inimfaktorit, vaid piisab ka loomfaktorist – roti teravatest hammastest. Merikotkakaamera ees ootasime aasta tagasi Linda esimest muna. Vaatame, mis sel aastal saab. Kindlasti tasub praegu ise suuskadega metsas käia, on palju põnevat vaatamist. Võrumaa mees Urmas Veeroja kirjeldas, kuidas ta sattus suusatades nägema kolme rebase mängutralli: „Esimesel hetkel mõtlesin, et ilmselt marutõbised rebased, kes inimest ei karda, aga siis sain aru, et sattusin nende maailma, olin vaid kõrvaltvaataja selles looduse tegelikkuses.”
Punased pajud
Taimeilm ei taha kuidagi kevadega kaasa minna, aga mida sa teed, kui varbad on soojas vees, aga keha külmetab. Ei raatsi ju õiekesi külmetama saata. Isegi vahtrad lõpetasid sel nädalal ajutiselt maitsva magusa neste andmise. Sellest hoolimata on Võrumaa pajude koor juba leekivpunane, väikesed kenad valged müksukesed küljes. Lepikud on lillakaspunased, kaasikud nõndasamuti. Mäeküljed on kuluselt paljad ja suisa kutsuvad avastama, mis seal on. Paraku paistab veel ainult orasheina esimesi piike. Lepaurbade vahelt piilub nüüd ka juba õige veidi kollast. Aga tark ei torma!
Taimejutt:
miks on kuuskedel okkad?
Muiste käskinud Vanaisa loomadel Emajõge kaevata. See olnud suur ja raske töö. Et loomi olnud palju ja kõik hoolega töötanud, edenenud töö siiski kiiresti. Kui jõesängi kaevamisega jõutud ühte kuusemetsa, tõstnud kuused nurinat: loomad olid loopinud pori, mis jõesängist saadi, kuuskede okstele.
Kuuskedel olnud suured lehed, need võtnud pori külge ja koorem olnud nõnda raske, et palju kuuseoksi murdunud. Kuused ei olnud sellega rahul ja nõudsid, et neil oleksid samasugused lehed kui mändidel ja kadakatel. Viimaks lubas Vanaisa neile seda. Aga oma nurisemise eest saanud nad palju tihedamad okkad, et nad talvel pärast lumesadu saaksid natukenegi koormat kanda – sest mida tihedamad okkad, seda rohkem peavad nad lund kinni.
