Märtsi teine nädal: lehmanahk maas
Väljad on nüüd tõesti musta-valgekirju lehmanaha nägu. Saarte ja lääneranna inimesed, ärge imestage midagi, meil siin Peipsi rannal on hang veel aknani, aga jala saab ka mustale maale ikka panna. Kevade võidukäik on aga pöördumatu, seda kõneles eile nähtud põhja poole tõttava lumivalge hangelinnu triller. Või oli see nüüd karva vahetav lõoke…? Vanasti ju öeldi, et “kui obesenaha suurune plats on pal’las, sis lõoke lõõritab joba, sis lõoke muudap karva”. Mikk Sarv ütleb, et vanasti usuti, et hangelind muutus kevadel lõõrivaks lõokeseks. Ja lisab veel, et setokeste tsirgopäev 9. märtsil kõneles sellest, et 40 lindu on oma nokad juba kodu ja suve poole pööranud. Nii nagu vanarahvaski tegi, tasub nüüd linde lauludega kodu poole kutsuda.
Linnud:
Üritasin 40 kevadekuulutajat kokku lüüa, aga päris nii palju ei saanud. Arvepidamine on selline: märtsi algul tulid kuldnokk, künnivares, kiivitaja, põldlõoke, hõbekajakas ja hallhaigur. Mõne päeva pärast õõnetuvi, naerukajakas, kosklad, rüüt, hiireviu ja hallhani. Viimased linnumeeste väljahõikamised on aga hall-, hobu- ja musträstas, rabahani, võsaraat, suurnokk-vint, sookiur. Ja muidugi on nad varem kohal, kui laulma hakkavad, nii et sageli ei panda neid kohe tähele. Enn Vilbaste teatab, et Pärnumaal huikas öösel pulmalaulu ka kodukakk. Ja tedrenurru on soode tagant kuulda ning rähnitrumm käib kõlavalt.
Imetajad:
Hundijahiga on selleks aastaks ots peal, lumi läks ja andis elulootuse üha rohkematele võsavillemitele. Vesine küljealune pani ringi tuiama ka esimesed kährikud, karuvanadest pole veel kuulda. Sokud kepsutavad üha rõõmsamalt oma uhiuute karvaste sarvedega väljade peal ja jäneseisandate sammumüdin pulmatantsudes pole veel vaibunud. Aga hülged! Mart Jüssi tegi lennutuuri üle hülgemere ja ütleb: “Sel aastal on merel piisavalt jääd ja hallhülged veedavad praegu oma prisket lapsepõlve.” Esimesed pojad sündisid jääle nädal tagasi ja on nüüd end emapiimast priskeks imenud. Paljudel hülgeemadel on töö veel pooleli ja poegimine lõpeb märtsi lõpus. Viigrite “lastetubasid” minnakse alles uurima.
Taimed:
Õieilu ei peagi nüüd enam poelettidelt otsima. Olev Merivee Tõrvast kirjutab: “Meil läks aias lumikelluke õitsema!!!” Luua metsanduskooli õppejõud Vello Keppart aga teatab: “Vahtramahl jookseb: nägin nii harilikul vahtral kui ka saarvahtral.” Ja lisab veel, et möödunud laupäeval imetlesid nad õpetajatega Tartu keskkonnahariduse keskuse kursusel Luua pargis tamme oksal lehtersüldikute ridasid. Ilmajaam lubab ikka sooja üle kümne kraadi, seega läheb nüüd ka taimeelu käima.
Muu loodus:
Lumememmed on hakanud hoogsalt rannahooajaks valmistuma – põsed on sisse langenud ja kõhtu pole ollagi. Nende rasvavarud sulisevad nüüd rõõm-salt nirekestena loikude ja kraavide poole. Kraavid on taas vett täis. Enn Vilbaste ütleb, et Soomaal on vesi jääl ja kohati on jääkaas sisse langenud. Lumi on küll läinud, kuid üleujutust ta ei ennusta. Ka pole palju loota soode keltsa sulamisest – külma oli ju sel talvel vaid kuu aega. Vanarahvas ütleks praeguse aja kohta – algas teedelagunemise aeg.
Nädalavahetuse vihm ja soe andsid hoobi ka mere- ja järvejääle. Neid ei saa enam usaldada. Lohusuu vallavanem Urmas Soosalu ütleb, et jää on muutunud poorseks – kohati on ju isegi 60 cm paksust jääd, aga need pikad lõhed, mis külmunud on, võivad hakata nüüd läbi vajuma. Ta ennustab, et üle nädala kalameestel enam jääle minek ohutu pole. Kala on aga hakanud kalda poole nihkuma, nii nagu kalamehedki. Lisaks ahvenale, särjele ja kiisale hakkab vahel õnge ka siig, luts ja haug.
Ka putukahooaeg on alanud. Urmas Tartes ütleb, et põhitegijad on rahvasuus lumekirpudeks ristitud hooghännalised, kes lumel hüplevad. Lumel aga võib praegu näha ka teisi tegelasi: “Mina pildistasin mardika tume-pehmekoore vastset, kärbest nimetusega eriskäpp-kärblane ja kidaöölase vastset.”
