Martti avastab Orienti


TURISM Õppejõud viib huvilisi ootamatutesse paikadesse
Kui Humanitaarinstituudi õppejõud Martti Kalda (29) loengus India, Tiibeti ja Kesk-Aasia teemal suu lahti teeb, võivad tudengid kindlad olla, et mees teab, millest räägib.

Esimene, oma seltskonnaga korraldatud reis viis Eesti Indiana Jonesi kaugesse Orienti juba siis, kui ta oli veel 23-aastane. Nüüd on Marttil selja taga mitmeid reise ning käsil järjekordse korraldamine, mis viib huvitatute grupi Taist Birmasse.

Martti lõpetas 21. keskkooli 1991. aastal ja asus õppima Humanitaarinstituudis katoliku teoloogiat, mille vahetas 1993. aastal teoloogiakateedri vastu. Martti lõpetas instituudi 1999. aasta kevadel, mil viieminutise vahega kaitses nii bakalaureuse- kui ka magistritöö.

Praegu on Martti endiselt Humanitaarinstituudis, kuid palgal Aasia kultuuriloo ja üldise kultuuriloo õppejõuna, kitsamaks erialaks India, Tiibet ja Kesk-Aasia. Just seal tavatseb Martti paariaastaste vahedega ilma ja inimesi avastamas käia.

Indias Sikkimis. Esimene reis viis Martti Indiasse Sikkimisse. Üheksaliikmeline reisiseltskond viibis 1997. aasta sügisel Sikkimis 32 päeva ning järgmisel aastal valmis Artur Talviku kaasabil film “Sikkim – maa ja taeva vahel”. 23 minuti pikkune film müüdi haridusministeeriumile, kes omakorda jagas selle koopiad keskkoolidele usuõpetuse abimaterjaliks.

“Reisil nägime palju, Sikkim on hea paik nendele, kes armastavad rahu ja vaikust,” räägib Martti.

India pealinn Delhi jääb sealt 2000 kilomeetri kaugusele, piirkonnas reisimiseks on lisaks India viisale tarvis ka kohalikku eriluba, mille vajadust põhjendatakse Hiina piiri lähedusega. Pea igal sammul kohtab sõjaväelasi – Marttil tuli kolmekümne kilomeetri jooksul läbida üheksa kontrollpunkti.

Mägedes on ainuke mõeldav sõiduk džiip. “Meil peetakse seda luksusasjaks, kuid seal on see asendamatu liiklusvahend,” räägib Martti. “Saab küll reisida ka liinibussidega, kuid sellega kaasneb alati ebamugav risk – kohati on tõusud 45-kraadised ja bussimootor sureb ülepingutusest välja.”

Pärast Sikkimi-reisi oli Marttil maitse suus ja rinnus suur soov Aasiat lähemalt tundma õppida. Sikkim andis kõhutunde, kuidas reisi õigesti korraldada. 1999. aastal organiseeris ta reisi Ladakhi, mis asub Tiibeti kiltmaa serval.

Ladakhi ei pääse muul ajal kui juuni lõpul kuni septembri algul, sest mäekurud on lund täis.

“Kui meie käisime, polnud rajad veel avatud, kuidagi õnnestus meil end läbi närida. Tundsime end kui Hannibalid, küsimus oli selles, kas leiame tee, ja kui ei leidnud, siis tuli see rajada,” räägib Martti.

Järgmine reis viis Martti 2001. aastal Nepaali.

Huvitavad käimata rajad. Nepaalis pidas reisigrupi kinni sõjaväepatrull ning tahtis teada reisi eesmärki. Patrullile vastati: turism. Patrull avaldas siirast imestust, sest piirkonnas ei olevat midagi näha, ei olevat ka teisi turiste. Sellest kohtumisest saati tundsid rändurid end maadeavastajatena.

Nüüd on Martti välja kuulutanud huviliste registreerimise tõenäoliselt aasta pärast asetleidvale reisile Taist Birmasse. Martti eelistab pikki reise.

“Pikal reisil nähakse rohkem, tekib võimalus kohalikku olustikku sisse elada. Kuue nädala kohalviibimise järel tekib tunne, et oled sihtkohas mitte ainult käinud, vaid seal ka elanud,” seletab ta.

Marttit huvitavad väikesed piirkonnad, mille kohta on läänes vähe infot, tihti ei teata ka Aasias neist palju. Uuest reisist loodab Martti näha Hiina ja India budismi kokkupuutel sündinud sümbioosi. “Tõenäoliselt on see kohapeal muutunud veel omakorda millekski kolmandaks,” on Martti reisi ootuses põnevil.

Vaata ka:

www.ehi.ee/~janc/travel/index.html

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare