VTA peadirektor Ago Pärtel viitab hiljuti keskkonnaministeeriumile saadetud kirjas, et arvestades marutauditõrje programmi edukust on alates 2008. aasta kevadest Eestis marutaudi üksikjuhtumitena esinenud ainult riigipiiri vahetus läheduses. Seetõttu plaanib amet metsloomi vaktsineerida vaid Venemaa ja Läti piiri äärde jäävas puhvertsoonis ligikaudu 9400-ruutkilomeetrisel alal.

See, et Eestis, võrreldes teiste Euroopa riikidega, saadi marutaudist nii kiiresti jagu, on VTA marutaudivastase vaktsineerimise projektijuhi Enel Niine kinnitusel erakordselt hea tulemus. „Mujal on selleks kulunud tavaliselt üle kümne või isegi enam kui paarkümmend aastat,” osutas Niin ning lisas, et näiteks Tšehhis on kulunud marutaudi tõrjeks 12 ning Saksamaal koguni 23 aastat.

Pärtel märgib oma kirjas, et igal aastal on VTA vaktsineerimise tulemuslikkuse kontrollimiseks sõlminud Eesti jahimeeste seltsiga lepingu, et iga saja ruutkilomeetri kohta kütitaks proovide saamiseks ühtekokku kaheksa kährikut ja rebast. Ehk siis igal aastal kütiti üle Eesti ligi 3500 kährikut ja rebast. Vaktsineeritava ala vähenemise tõttu plaanib VTA juba tänavu jahimeestele rahaliselt kompenseeritavat tellimust kährikute ja rebaste küttimiseks pea poole võrra vähendada.

Et kährikute ja rebaste hulk võib edaspidi VTA poolt kinni makstud küttimismahu vähenemisel veelgi suurema hooga kasvama hakata, teeb aga muret looduskaitsjatele-ornitoloogidele. Nimelt arvatakse, et just viimastel aastatel järsult paisunud rebaste ja kährikute arvukuse tõttu on maas pesitsevad linnud – näiteks kaitsealused metsised, tedred, kassikakud ja ka niidurüdid – meil aina haruldasemaks muutunud.

Tänavu jaanuaris registreeriti üks marutaudijuhtum, see oli Põlvamaal Vene piiri lähistel.