Mis seal julget on?

Tavaliselt selliseid samme ei tehta. Kiristatakse ehk hambaid, aga jäädakse pigem soojale kohale edasi.

Mind on ema ja isa alati õpetanud: asju tuleb teha nii, et sul endal on hea tunne. Kui see uudis eelmisel nädalal välja tuli, siis ma tundsin, et nüüd on piir käes. Mul oli väga kahju seda otsust teha, sest Eesti Postis on väga tore meeskond, asjad liiguvad õiges suunas, äri laieneb, asju on pooleli. On raske end sellest kõigest eemale kiskuda. Samuti mujal. Ühiskonnas võetakse seda nii, et noh, otsustasid – ja mis siis? Mina leidsin, et ei saa nii, et kõik vaatavad justkui eemalt. Midagi pidi ette võtma. Ma ei lähe ju piketeerima riigikogu lossi ette ning hiljem õhtul nõukogu liikmena omaniku esindajaga, kes on minister, arutlema siis ettevõtte ja riigi asjade üle.

Loe edasi, kas riik nuumab suurärimehi ja mida teeks Atonen, kui ta oleks Palo asemel minister.