Mees, kes lõpetas kommunismi
Jeltsinil polnud tegelikult mingeid eeldusi Nõukogudemaal karjääri teha. Tema vanaisa, Ignati Jeltsin, kuulutati 1930. aastal kulakuks ja saadeti asumisele, isa Nikolai Jeltsin pidi edaspidi töötama Venemaa äärealadel, veetes ka kaks aastat Gulagis. 1931. aasta 1. veebruaril Butka külas sündinud Boriss Jeltsin suutis ometigi 1955. aastal lõpetada Uurali polütehnilise instituudi ehitusteaduskonna.
Kulakupojast võis partei liige saada vaid minevikku maha salates, kuid 1961. aastal omandatud parteipilet avas talle juba hiilgava karjääri. 15 aastat kulus tema tõusuks Sverdlovski partei oblastikomitee esimeseks sekretäriks. Laiskusega ta ei hiilanud, rajades uusi maanteid ja lastes ehitada inimestele uusi kortereid, hakkaja ehitusinener nagu ta oli. Kuid ta oli ka mees, kes viis ellu keskkomitee käsu lammutada Ipatjevi maja Sverdlovskis, kus 1918. aastal oli hukatud terve tsaaripere.
Mihhail Gorbatšovi tõus parteijuhiks avas Jeltsinile järjest uusi uksi. Populistlike sammudega pälvis ta lihtrahva tähelepanu, ehituseksperdina oli tema ideedel ka parteiladvikus minekut. 1985. aastal tehti temast Moskva parteijuht.
Kuid kulakupoja karjäär Nõukogude võimuladvikus pidi kuskil siiski takerduma. Poliitbüroos läks kitsaks. Gorbatšov leppis 1987. aastal mõningate lähimate liitlaste seas ka Boriss Jeltsini minemakihutamisega, libisedes üha enam hilisemate putšistide meelevalda. Ühiskonna vabanemislaines nihkus aga samal ajal üha enam esile just Jeltsin.
1989. aastal kokku tulnud ning varasemast demokraatlikuma koosseisuga rahvasaadikute kongress avas Jeltsinile tee Venemaa ülemnõukogu esimeheks. Ka ei vajanud Jeltsin enam parteilise nomenklatuuri tuge, 1990. aastal lahkus ta komparteist. Järgnes võit Venemaa presidendivalimistel 1991. aastal ja tagasivalimine viis aastat hiljem.
Parteiline karjäär oli teinud Jeltsinist joodiku. Nii tuigerdas ta avalikult 1989. aastal USA-s viibides, paar kuud hiljem kukkus Moskva lähistel sillalt alla. Hiljem kujuneski maailmas ettekujutus Venemaa riigipeast, kes on peaaegu alati purjus, kes võib võtta kätte dirigendikepi ja juhatada orkestrit või hakata käperdama Briti kuningannat. Ja Iirimaad esimest korda külastades ei suutnud ta ilmselt joobe tõttu lennukist väljuda, alles aastaid hiljem juba ekspresidendina tegi ta uue visiidiga tollase puudujäägi tasa.
Mees tankil
Kuid 1991. aasta augustis oli Jeltsin mees omal kohal. Tamani diviisi tankil putšiste hukka mõistmas, armeed endale allutamas, komparteid keelustamas. Gorbatšov tuli tagasi juba riiki, mille tegelik president oli Jeltsin, Nõukogude Liit oli putšistide pingutuse tulemusel lõplikult surnud. Kommunistid on ometi tänaseni veendunud, et selle riigi lammutamises on süüdi just Jeltsin. Reformid, mida Jeltsin algatas, polnud just kõigile meelepärased. Oligarhid kogusid Venemaal võimu just Jeltsini ajal, nende rikastumiseks andis pinna kogu riigis valitsev korralagedus.
Venemaa demokraatiale ei tähendanud Jeltsini aeg ainult võidukäiku. Riigi lagunemise suutis ta peatada 1992. aastal föderatsioonilepinguga, andes regioonidele, eriti Tatarstanile üsna suure autonoomia. Kommunismimeelse ülemnõukogu katse teda tagandada tõrjus ta kahurilaskudega 1993. aastal. Tšetšeenia iseseisvustahet ei suutnud ta murda ka avaliku sõjaga 1994–1996. Ja Jeltsin laskis riigil libiseda ka teise Tšetšeenia sõtta 1999. aastal. Selle vallandamiseks andis ta FSB juhile Vladimir Putinile, teda esmalt peaministriks ja hiljem presidendiks tõstes, juba vabad käed.
Võimu üleandmine Putinile 1999. aasta viimasel päeval üllatas maailma, kuigi mantlipärijat oli ta ammu otsinud. Õigupoolest oli maailm juba aastaid veendunud, et Jeltsin on kohe suremas. Kuid ta jõudis veel mitmes riigis käia, mullu pahandas ta ka Läti venelasi, kui külastas riiki, mille poliitikat oli ta aastaid kõige vihasemalt tauninud.
Hardo Aasmäe ja Marju Lauristini meenutusi Boriss Jeltsinist
Hardo Aasmäe
tollane Tallinna linnapea
Jeltsin oli igati täitsamees. Kui kellelgi oli Venemaal Eesti taas-iseseisvumise puhul tõesti rolli, siis oli see Jeltsin. Tema tegevus Venemaal andis meile võimaluse. Eesti riik oleks pidanud talle vähemalt siis, kui ta oli juba tagasi astunud, Maarjamaa risti andma.
Jeltsin tabas edu saavutamise rusikareeglit: edu ei saavuta peavoolus, vaid tegutseda tuleb just vastupidi – ning teha seda kohe. Jeltsin sai vastupidiselt Gorbatšovile aru, et süsteemi ei saa lihtsalt parandada, vaid see tuleb maha lammutada ja ehitada uus.
Jeltsin oli tugev ja otsustusjõuline natuur. Ta oli hea, mitte kiuslik inimene ning venelasele omaselt – kui sa said omaks, siis sa ka jäid omaks. Ta oli ka kangekaelne siberlane. Siberlased ei võta soovitut tegelikkuse pähe, vaid saavad tõsiasjadest aru.
Hardo Aasmäe kohtus Jeltsiniga viimati 1991. aasta septembris pärast putši, küsides tema toetust Eesti iseseisvusele.
Marju Lauristin
endine Rahvarinde liider
Jeltsin oli suurmees ja käitus Eesti ajaloos otsustaval hetkel väga tugevasti. Kuna ta oli huvitatud Venemaa iseseisvusest, siis oli ta valmis toetama ka Balti riikide iseseisvust.
Sel ajal, kui meie temaga Moskvas ja pärast Tallinnas kokku puutusime, oli ta väga ärksa, küll äkilise, aga sirgjoonelise ja ausa olemisega. Nii et seda, kuidas ta pärast Venemaa presidendina hakkas kogu maailma nähes alla käima, oli kohutav vaadata.
Meelde on jäänud Eesti-Vene lepinguga seostuv. Terav vaidlus oli piiriküsimuses, Eesti delegatsioon proovis panna piiriküsimust lepingusse sellisel kujul, et piiri kulgemine fikseeritakse eraldi lepinguga. Olime kinni Tartu rahu lepinguteksti sissetoomises. Lõpuks jõudsime kompromissile – Eesti-Vene leping viitab tolleaegse ülemnõukogu otsusele, mis omakorda viitab Tartu rahule, nii et tegelikult on see seal sees.
