Aga minu naaber polnud ometi mingi Uku Masing, tema oli lihtne töömees, ametilt torulukksepp, Jakob Liivamägi nimeks. Tema polnud elu sees liiga palju mõtteid mõlgutanud. Seepärast ma kohe ehmusin teda nähes ja küsisin jalamaid:

“Ütle, hullvaim, ega sa ometi mingile täiendkoolitusele pole läinud! Sul on naine kodus toita, halasta tema peale, ja jäta sellised narritembud! Ära tapa end ilmaaegu haridusega!”

“Ei ole ma kuhugi läinud,” vastas Jakob Liivamägi. “Lihtsalt ma olen viimasel ajal mõtlema hakanud...”

“Seal ta on!” hüüdsin mina. “Õnnetu! Miks sa mängid oma eluga!”

“Ei, Ivan, ära sega vahele,” jätkas naaber. “Minu elu on nagunii tuksis. Vaata, kallis inimene, mul on suur mure. Mind ei tunne keegi!”

“Miks ei tunne, mina tunnen küll!” vastasin mina, aga naabrimees naeratas virilalt ja ütles:

“Jah, aga laias maailmas ei teata minust midagi! Ütleme näiteks Austraalias – eks sa mine tänaval kellegi juurde ja küsi, et kas tunnete Jakob Liivamäge? Nad pole seda nime kuulnudki! Ja nii on igal pool. Ma olen täiesti tundmatu.”

“Mis sul nende austraallastega asja...” alustasin mina, aga Liivamägi ei lasknud mul lõpetada, vaid muutus järsku kurjaks ja kisendas:

“Sinul on hea rääkida ja mind pilgata, Orav, sina oled meil ju kuulus! Juba vene ajal aelesid sul igas marjapõõsas kaameratega mehed, kes iga su sammu filmilindile võtsid...”

“Jumaluke, need olid ju KGB nuhid!” poetasin ma vahele.

“Ükskõik! Ja praegu ka! Kirjutad ajalehes ja eputad televusseris, aga minust ei tea mitte keegi mitte midagi! Mina enam niimoodi elada ei saa! Ma kavatsen saada kuulsaks! Ja tead, mis ma välja mõtlesin – ma mõtlesin, et mul peaks olema oma MÄRK!”

Liivamägi oli püsti karanud ja seisis nüüd võidurõõmsa näoga keset tuba. Päris selgesti oli aru saada, et mees on üleöö lolliks läinud. Küsisin ettevaatlikult:

“Mis märk see niisugune siis on, armas Jakob? Räägi mulle ka!”

“See on niisugune hüüdlause, mille abil mind laias maailmas tutvustama hakatakse,” rääkis loll. “Kuula, mis ma välja nuputasin: “Jakob Liivamägi on töökas mees!” Noh, mis sa arvad? Kas see sõnum peaks mind maailmas tuntuks tegema? Aafrikas ja igal pool?”

“Muidugi, armas sõber, see teeb su Aafrikas tuntuks,” rääkisin mina ja nihkusin aina ukse poole – seal seisab mul nimelt labidas, sellega oleks ma saanud Jakobi uimaseks lüüa ja sanitaridele üle anda. Aga naabrimees vajus korraga diivanile ja hakkas nutma.

“Ei,” ütles ta pisaraid pühkides. “Sa räägid seda lihtsalt heast südamest, aga saad tegelikult ise ka aru, et säärase märgiga ma maailma ei jõua. See ei tööta. On vaja hoopis midagi muud. Ahhaa, kuula, kuidas tundub! “Jakob Liivamäe naine on nii paks, et sellist te mujalt ei leia!””

“Ka pole paha,” kiitsin mina ja ise muudkui labida poole!

“Ah, aga see on nii alatu, panna müüki oma vana paks naine!” ahastas Liivamägi, kargas püsti ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi jooksma. “Justkui ma ise polekski midagi väärt ja elaksin üksnes oma eide armust! Pealegi ma kardan, et see pole tõsi, küllap leidub pakse mujalgi! Jumal, jumal, ka see märk ei vii mind maailma! No aga äkki siis see: “Jakob Liivamäe majal on punane viilkatus?””

Mina olin aga juba labida kätte saanud ja ootasin nüüd, millal naaber oma edasi-tagasi lidumise käigus mulle löögiulatusse jõuab. Aga esialgu seisis loll hoopis akna all ja liigutas käsi, nagu dirigeeriks.

“Punaste viilkatustega Liivamägi!” laulis ta prooviks ning arutas: “See pole paha! Punane torkab kaugele silma ja viilkatus jääb meelde! Ütleme, tuleb sulle hiinlane vastu, ja sa küsid temalt: “Hei, pilu, kas sa Liivamäe Jakobit tead?” “Muidugi tean!” vastab hiinlane. “Tema majal on ju punane viilkatus!” See märk peaks töötama!”

“Tule lähemale, ma ei kuule sind hästi!” meelitasin mina, ise aga võtsin labida paremini pihku. Liivamägi tuligi. Ja mina valasin talle labidaga otse lagipähe.

Aga Jakob ei kukkunud pikali ega midagi, vaat nii kõva oli tema torulukksepa pea! Vaatas mind ainult väheke uimaselt ja puhkes korraga ulguvalt naerma.

“Nüüd on päris loll valmis!” mõtlesin mina ja valmistusin end paljaste kätega kaitsma, aga Liivamägi ei rünnanudki mind, hoopis kummardas mu ees maani ja ütles:

“Sellest saab minu märk. “Jakob Liivamägi, kellele löödi labidaga pähe!” See on geniaalne! Sellega saan ma kuulsaks üle planeedi!”

Ning seejärel ta lahkus, viis minutit hiljem nägin ma teda mööda uulitsat kihutamas, aiakäru täis marke ja ümbrikke.

Juba järgmisel päeval tõi postiljon ka mulle kirja. Tegin selle lahti ja lugesin:

“Jakob Liivamägi, kellele löödi labidaga pähe. Remember me!”

Ja lisaks oli veel ümbrikusse topitud Liivamäe pilt, kus ta seisis ihu-alasti!

Oo jaa, küll ma juba teda meeles pean, ning vaatan igal õhtul, et uksed-aknad oleksid kõvasti kinni, nii et loll ei pääseks sisse mustust tegema.