Meesvõimlemise magnet – imikud

Mis toob kokku imikud, ajateenijad, karukostüümis kukerpallitajad, paar poliitikut ja hordide kaupa naisi? Õige vastus on: menu koguv mees­võimlemine.

Läksime seda veidi krüptilise nimega imeasja naistepäeval oma silmaga Kalevi spordihalli vaatama. Päevinäinud spordihalli tribüünidele oli kogunenud meesvõimlejate tugisüsteem ehk naised ja emad, sekka mõned sõbrad. Joodi limonaadi, huilati ja plaksutati ootusärevalt, kui ürituse juht Emil Rutiku tutvustas auväärset žüriid eesotsas kaitseminister Aaviksooga ja kuulutas välja esimese esineja: MTÜ Tsirkusekool.

Lavale astus koos Vello Vaheriga kaheksa meest, igaühel süles silma järgi umbes pooleaastane beebi. Kas ka isiklik, seda keegi ei täpsustanud. Klassikalise muusika saatel asuti lapsi sünkroonis hüpitama, õhku viskama – asi tipnes sellega, et beebid tõsteti võidukalt ühe käe otsa püsti seisma. Mõni beebi näitas esituse ajal ka vokaalseid võimeid. Nõrgemate närvidega vaatajad oleks ehk telefoni järele haaranud ja lastekaitse liidule helistanud, aga ilmselt olid need noored ja tugevad isad asja nii kodus kui ka trennis harjutanud.

Palju toredaid mälestusi

Järgmisena sukeldusid võistlustulle veidi vanemad poisid koos sinistesse töötunkedesse rõivastatud isadega. „Isa on hommikust õhtuni tööl,” algas laul veidi kurvameelselt, aga jätkas juba lõbusamate nootide ja sõnumiga „laupäeval isaga teha võib kõike!”. Usutavasti on neil poistel täiskasvanueas hulganisti mälestusi sellest, kuidas isa nendega tegeleda viitsis.

Samal ajal tegid saali teises otsas soojendust isakarud ja karupojad, kes veeretasid lakkamatult kukerpalle, sektoris number kolmteist sooritasid venitusharjutusi murdeealised noormehed. Jõu- ja ilunumbriteks valmistusid ka üksik-vahipataljoni ajateenijad ning valgetes satiinvestikestes ja sinistes sussides meesvõimlejad.

Peale kava „Isaga koos” olid nimistus matkasellid, kutsikad, kõvad tegijad ja esinejad kavaga „Mis värk on?”. Laste kavad olid üles ehitatud rullumisele, hüplemisele, mõnele üksikule kätekõverdusele ja vähi­kõnnile.

Meenus üritus, mille korraldasime tudengipõlves Tartus Too­memäel: peapaeltega tüdrukud ja vanaisa dressides poisid – hüppasime retromuusika saatel, üks ees, teised järel. Oli naljakas ja tobe, samas soe ja tore. Rääkimata sellest, et tervislik!