Meet the Middletons ehk Kes on see kaunis Tuhkatriinu, kellega abiellub prints William
Briti meedias on Catherine Middleton ehk Kate kuulutatud nii Britannia vanimaks kuninglikuks pruudiks kui ka esimeseks keskklassi piigaks, kes jääb abielludes ootama kuningannaks saamist. Tõetera selles kindlasti on, kuid tuhandeaastase monarhia puhul on muidugi hulgaliselt küsitavusi faktide täpsuses – kui vanad täpselt need naised vanal ajal olid – ja ka tõlgenduses, mis ja kes see keskklass siis oli ja on.
Selge on see, et Kate Middleton on 29-aastane, olles sündinud 9. jaanuaril 1982. Ta kasvas üles Chapel Row’ külas Bucklebury kihelkonnas Berkshire’i maakonnas Inglismaal. Osa lapsepõlvest möödus aga hoopis Ammanis Jordaanias, kus tema vanemad aastail 1984–1986 British Airwaysis töötasid ja kus Kate ka ingliskeelses algkoolis õppima asus. Kodumaale naastes jätkus koolitee ikka sealsamas Berkshire’i kandis, päädides kunstiajaloo õpingutega St Andrewsi ülikoolis Šotimaal, kus ta 2001. aastal kohtuski samas õppiva prints Williamiga.
Kokku, lahku ja kokku
Nende romantiline suhe arenes 2005. aastaks nii kaugele, et tulevase troonipärija sõbratar ei saanud enam kuskil asu ja lasi oma advokaadil esitada võimudele kaebuse meedia ahistamise pärast, rõhutades, et ta pole teinud midagi nii olulist sellise tähelepanu pälvimiseks. Märk, et Williami ja Kate’i suhted liiguvad n-ö ametliku staatuse poole, tuli 2006. aasta algul, kui Kate sai kuningakojalt ja vastavatelt teenistustelt ööpäevase turvatoetuse. Kas tõesti tuleb kihlumisteade?
Aga ei. Tuli hoopis lahkuminek 2007. aastal, kui William oli läinud sõjaväeteenistusse. Kuid noored jäid sõpradeks ja said peagi taas ka millekski enamaks. Neil aastail pälvis Kate kõmu-pressis hüüdnime Waity-Katie (umbkaudses tõlkes Ootel-Katie), sest abiellumist ei paistnud ega paistnud ja talle heideti ette, et ta ei tee oma noores elus õieti midagi muud, kui ootab printsi.
Ega vist muud üle jäänudki, sest William olevat varem öelnud, et ta ei abiellu enne 28. või isegi 30. eluaasta täitumist. Möödunud aasta juunis ta esimese nimetatud verstapostini jõudiski ning viimaks ometi tuli mullu 16. novembril kauaoodatud teade – hõissa pulmad kevadel!
Aastad olid aga vahepeal aina veerenud ja nii saanudki Kate’ist väidetavalt vanim kuninglik pruut kuningriigi ajaloos. Tegelikult küll on kaks naist olnud Kate’ist vanemad ajal, kui nad tulevase kuningaga abiellusid, kuid tegemist oli varem lahutatutega. Cornwalli hertsoginna Camilla oli 57, kui ta 2005. aastal abiellus praeguse troonipärija Walesi printsi Charlesiga, kes teatavasti oli lahutatud printsess Dianast.
Aquitaine’i Eleanor oli umbes 30-aastane, kui ta 1152. aastal abiellus tulevase kuninga Henry II-ga, kuid naise täpne sünni-päev on siiski teadmata. Eleanor oli aga lahutatud naine, tema esimeseks abikaasaks oli frankide kuningas Louis VII. Henry troonile tõustes 1154. aastal sai Eleanor kuningannaks (täpsemini küll kuninganna-konsordiks nagu enamik kuningannaks nimetatuid läbi aegade).
Tollaste standardite kohaselt oli 19-aastase Henryga abiellunud Eleanor, tulevaste kuningate Richard I ja Johni ema, ikka hirmus vana, sest tüüpiliselt olid kuninglikud mõrsjad teismelise eas. Noorimaks selliseks peetakse Valois’ Isabellat, kes oli 1396. aastal Richard II-ga abielludes kõigest kuuene.
Muide, vanimaks juba võimul oleva kuningaga abiellunud naiseks on nimetatud Catherine Parr, kes oli 1543. aastal Henry VIII kuuendaks naiseks saades 30-aastane. Sama kuninga teine naine Anne Boleyn võis 1533. aastal kuningannaks saades olla 32, kuid tema sünniaeg on vaieldav ja ta võis olla ka 26-aastane.
Tänase peigmehe ema printsess Diana oli just saanud kahekümneseks, kui ta 1981. aastal abiellus Kate’i peatse äiapapa Charlesiga. Üks paljudest kuninganna Elizabethidest ehk praeguse valitseja ema oli aga 22, kui temast 1923. aastal tulevase George VI naine sai.
Teatavasti polnud tollele Elizabethile ehk kuninganna emale, nagu teda aastakümneid hiljem kutsuti, määratud kuningannaks saada, kuid selleks ta sai, sest tema mehevend Edward VIII loobus 1936. aastal troonist, et abielluda Wallis Simpsoniga.
Simpsonit võib ilmselt nimetada kõige (kuri)kuulsamaks lihtrahva esindajaks, kes on kuningliku pere liikmega abiellunud. Kuid mitte tema madal päritolu ei sundinud Edwardit enne paari heitmist troonilt taanduma. Tollal tehti probleem asjaolust, et ta oli varem kaks korda abielus olnud ja lahutanud.
Nii mõnegi monarhiapuristi meelest samuti ehmatavalt madalat päritolu Kate Middletoni abiellumist tulevase troonipärijaga on nimetatud isegi revolutsiooniks kuningakojas. Üsna erinevaid arvamusi jagub küsimuses, kas see abielu elavdab monarhiat avalikkuse silmis või hoopis pisendab selle rolli. On neid, kelle meelest lisab Kate monarhiale stabiilsust. Ja on selliseid, kelle arvates kaotab monarhia sedamoodi nii vajaliku müstilise maigu.
Kate ei ole siiski esimene tulevase kuningaga abielluv lihtkodanik. Selliseks võib pidada näiteks Cornwalli hertsoginnat Camillat, kes sai selle tiitli abielludes. Camilla on aga siiski paruni lapselaps ja suisa William Vallutaja järeltulija, kuid tiitlit tal tõesti polnud.
Midagi sarnast leiab ka kaugemast ajaloost, kui Elizabeth Woodwill abiellus 1464. aastal salaja Edward IV-ga. Üldiselt peetaksegi teda esimeseks liht-inimeseks, kes on Inglismaa kuningaga abiellunud. Samal ajal aga pole see määratlus kuigivõrd selge, sest Rooside sõja üheks võtmetegelaseks saanud Elizabethi isa ei kuulunud aadelkonda, kuid Prantsuse krahvi tütrest ema poolt oli ta aristokraatlike juurtega.
Muidugi võib siniverelisust taga ajades Inglismaal vaat et kõigil selle piisakese tuvastada ehk leida vähem või rohkem kindla siniverelise esivanema. Nagu ka kokkupuutepunkte genealoogilises minevikus. Nii ka Middletonide puhul. Kui prints Williamist emaliini pidi tagasi minema hakata, on tal Kate’iga lähimaks sidemeks ühine põlvnemine Sir Thomas Fairfaxist ja tema naisest Agnes Gascoine’ist. Fairfax oli Põhja-Yorkshire’is asuva Gillingi lossi omanik 16. sajandi algul. Williami isa poolt on selleks Sir William Gascoine ja tema naine Margaret Percy, kes elasid 15. sajandil. On ka teisi liine, mis on mingil hetkel ajaloos kokku puutunud.
Kuid jah, praegused Middletonid on küll seisuslikus mõttes lihtsad mis lihtsad inimesed, kuigi end ise üles töötanud miljonärid, et mitte öelda uusrikkad. Kate’i 1949. aastal sündinud isa Michael on pärit Leedsist lenduri perest ja ta oli British Airwaysis stjuuard, kui kohtus 1970. aastate keskel oma tulevase naisega, sama firma stjuardessiga. 1955. aastal sündinud, Southallist Middlesexist pärit Carole Goldsmithi isa oli ehitaja, suguvõsa aga suuresti söekaevuritaustaga.
Vaikivad vanemad
Kümnendi lõpus sai Michael töökoha BA lennukite dispet-šerina Heathrow’s, misjärel ostsid nad Carole’iga tagasihoidliku maja Bradfield Southendi külas ja abiellusid 1980. aastal. Kahe aasta pärast sündis Kate, kes aasta hiljem sai õe Philippa, keda tuntakse enamasti hüüdnimega Pippa, ja 1987. aastal venna Jamesi.
Samal aastal asutasid vanemad peamiselt lastepidude korraldamiseks vajaliku nänniga kaupleva postimüügifirma (hiljem internetipõhise) Party Pieces, mis osutus sedavõrd edukaks, et Middletonid kolisid 1995. aastal nüüdisaegsesse viie magamistoaga majja naaberkülas Buckleburys ja said miljonärideks. Kuid nad on jäänud väga tagasihoidlikuks ja suuremas osas vaikinud ka noorte kihlaajal.
Vaid veidi rohkem on meediaga flirtinud Kate’i õde ja vend. Pesamuna James jättis esimese aasta järel pooleli Edinburghi ülikooli ja asutas 2007. aastal oma koogiäri, mille reklaamimiseks oli ilmselgelt abi Kate’i staatusest, kui James sai paari aasta eest võimaluse demonstreerida kõmuajakirja Hello! 21. sünni-päeva puhul oma 21 torti.
Peokorraldusega tegelev Pippa ajavat kurjade keelte sõnul taga nn vana raha ehk püüdvat ka ennast aristokraatlikku seltskonda suruda. Tõepoolest, Edinburghi ülikoolis õppides jagas ta maja Roxburghe’i hertsogi poja ja Northumberlandi hertsogi pojaga ning eriti viimasega olevat ka suhted soojemad olnud. Selge see, et nüüd on Pippal võimalusi seltsida rohkem, kuigi räägitakse, et vanemad tahavad pereäri laiendada ja ootavad nooremat tütart appi. Sest eks Kate ole ju selles mõttes nüüd perele kadunud.
Kuninglikud pulmad on avapauk suurte pidude aastale
Kui Londoni pidu vaadates tekib soov ise osaleda, siis jõuab seda teha tuleval aastal.
Täna Londonis aset leidvad kuninglikud pulmad tõotavad jääda ainulaadseks mitmekümneks aastaks. Vähemalt sedasi räägitakse. Selles on osa tõtt, kuid vägeva tseremoonia ja erilise suurlinna õhustikuga vürtsitatud suursündmusi on Suurbritannia pealinnas oodata veel. Ses suhtes kujutavad prints Williami ja Kate Middletoni pulmad endast nagu esimest isu tekitavat suupistet.
Aga kõigepealt pulmadest. Jääb tõsiasjaks, et just sellist pidu nagu täna pole mitmekümne eeloleva aasta jooksul oodata. Ka suurte tseremooniate poolest tuntud Briti kuningliku perekonna jaoks on kätte jõudnud moodsamad ajad, mistõttu nii vägevat pulmapidu on järgmine kord oodata ehk alles siis, kui abiellu astub juba Williami ja Kate’i otsene järeltulija. Ülejäänud vähematel pereliikmetel on viimasel ajal tavaks olnud tunduvalt tagasihoidlikumaid abi-elutseremooniaid pidada.
Ja selle eest, et kõik soovijad saaksid tänasest peost osa võtta, on hoolitsetud. Londonisse on end asutanud musttuhat ajakirjanikku üle maailma, mis tähendab, et ka kõige kaugemate ilmanurkade kodudes on kindlasti võimalik leida see meediakanal, mis sündmusest räägib.
Pole enam vabu kohti
Kuid üks asi on piirduda koduse telerivaatamisega ning hoopis teine tera elada tõeliselt rahvusvahelises suurlinnas ise sündmusele kaasa. Kui täna hommikul hakata Londonis otsima kohta, kust näeks lähedalt oma silmaga värskelt abiellunud printsi ja printsessi teekonda Westminster Abbey kirikust Buckinghami paleesse, ei leia seda enam. Kõige agaramad kuningliku perekonna fännid hõivasid piduliku rongkäigu teekonna äärde jäävad kohad juba üleeile õhtul. Neile pole tänava ääres suhteliselt ebamugavates tingimustes magamiskottide või telkidega paar ööd veeta mingi suurem probleem.
Samal ajal aga on Londonis juba omaette traditsiooniks saanud, et rahvapeo paikadeks pole ainuüksi need, mis jäävad piduliku sündmuse toimumiskoha lähedusse. Nii on pea kõikidesse parkidesse üles seatud hulganisti suuri ekraane, kust saab kogu sündmust otseülekandes, kuid mõnusalt kuulsal inglise murul lesides jälgida. Pulmapeo korraldajad on kutsunud parkidesse kogunevat rahvast end samuti pidulikult üles lööma, justkui oleksid nad päris peole kutse saanud. Muide, samasuguseid rahvapidusid, kus inimesed kogunevad kuninglikku pulma edastavate ekraanide ette, korraldatakse ka mujal üle maa.
Kui tänast pidu vaadates tekib tunne, et tegelikult võiks olla päris huvitav niisugust ülemaailmset tähelepanu äratavat pidu ise kohapeal kogeda, pole vaja nukrutseda. Kümneid aastaid võib minna järgmiste suurte pulmadeni, kuid juba tuleva aasta juunis toimub samas arvatavasti päris võrreldava kaaluga kuninglik sündmus. Tseremoonia võib tulla uhkemgi.
Nimelt täitub tuleval aastal kuuskümmend aastat kuninganna Elizabeth II valitsejaks saamisest, mis tähendab nn teemantjuubeli pidustuste mahapidamist. Sel puhul plaanib palee korraldada samuti suuremat sorti peo, mis leiab koos kuninganna ametliku sünnipäeva tähistamisega aset juunikuus. Niisamuti kui prints Williami pulmadeks, on ka ees ootavaks tähtpäevaks teatanud valitsus eraldi vaba päeva andmisest. Kui siis varakult Londonisse sõitmise plaan teha, võib uhket sündmust otse kohapealt jälgida.
Neil, kes kuninglikest pidustustest nii väga ei hooli, kuid sooviksid ikkagi suurt maailma tähelepanu all olevat rahvamelu Londonis kogeda, on see võimalik kohe pärast seda. Toimuvad seal ju tuleva aasta juulis-augustis olümpiamängud. Brittide armastus võtta end parimate kohtade saamiseks hulk aega varem järjekorda lööb välja siingi. Just neil päevil lõppes esimene Londoni olümpiamängude piletite avalik loosimine. Kuninglike pulmade palavikus võis see isegi tähelepandamatuks jääda. Aga siingi pole lootus saada endale suursündmuse jälgimiseks hea koht kadunud. Esialgu kohtade loosimisest osavõtnute õnn selgub juba lähiajal ja juunis tuleb sülle sadanud piletid välja osta. Kohtadele, mis pärast seda vabanevad, lubatakse korraldada lisaloosimisi ja seega pole olümpiasõidule mõtelda veel üldse hilja. Lõpuks võib minna ka ilma piletita. On siis sel suurt vahet, kas vaadata oma lemmikala staadionil või siis hoopis mõnes südalinna pargis piknikukorviga? Olümpial oleks kohal käidud nii ehk naa.
