Meie sümbolmaastik loopealsed on hävimas

 (2)

Meie sümbolmaastik loopealsed on hävimas
Arno Mikkor

Riik pole suutnud liigirikkaid loopealseid hävimisest päästa isegi mitte kaitsealadel.

TÜ ökoloogia ja maateaduste instituut, pärandkoosluste kait­se ühing (PKÜ) ja Eesti loodus­uurijate selts pöördusid hiljuti murekirjaga keskkonnaminister Jaanus Tamkivi poole, et juhtida tähelepanu Põhja- ja Lääne-Eestile omaste liigirikaste loopealsete kadumisele.

„Loopealsed on Eesti üks omapärasem ja mitmekesisem taimekooslus, mida võib lugeda nii looduskaitselises kui ka maastikulises mõttes Eesti „kaubamärgiks”. Praeguse seisuga on aga loopealsed hävimas,” nentisid selle ala eksperte liitvad organisatsioonid oma läkituses.

Kümme aastat tagasi hindas PKÜ Euroopa Liidus esmatähtsate elupaigatüüpide hulka arvatud loopealsete ehk alvarite pindala umbes 12 000 hektarile. Nüüdseks on neid peamiselt paekiviavamustel levinud õhukese lubjarikka mullakihiga rohumaid alles jäänud veidi üle 9000 hektari, millest on ekspertide hinnangul tänu karjatamisele ja niitmisele võsa või kadastikuga kattumisest pääsenud vaid 3000 hektarit. Samal ajal võttis Eesti Euroopa Liiduga ühinemisel kohustuse tagada vähemalt 9800 hektari loopealsete säilimine.

„Eriti taunimisväärseks pea­me olukorda, et loopealsete tulemuslikku kaitset pole suudetud korraldada isegi looduskaitsealadel ning Vilsandi ja Lahemaa rahvusparkides, mille kaitse-eeskirjades on põhieesmärkidena seatud ranniku- ja pärandmaastike kaitse,” osutasid pöördujad. „Kuna loopealsed on maailmas väga piiratud levikuga ning tervelt kolmandik kõigist loopealsetest paikneb Eestis, lasub just meil eriline vastutus selle globaalselt haruldase elupaigatüübi säilimise tagamisel.”

Pöördumisele alla kirjutanud märkisid, et kui keskkonnaministeerium ei suuda kiiresti korraldada vähemalt 6000 hektari loopealsete taastamist ja hooldamist, võib see elupaigatüüp järgmise kümnendi vältel täielikult kaduda.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Taimo Aasma tunnistas, et mure loopealsete säilimise pärast on õigustatud.

Aasma viitas, et alates 2007. aastast on üleeuroopalise tähtsusega Natura 2000 aladel asuvate poollooduslike koosluste, sh loopealsete hooldamist igal aastal toetatud kuni 60 miljoni krooniga (3,8 mln eurot). „Vaatamata abinõudele on aastaid tagasi püstitatud eesmärkide saavutamiseks vaja teha veel palju,” möönis Aasma, kes toetab ka ideed kutsuda kokku loopealsete hooldamise eksperdid.

Liigirikkus

Loe veel

Loopealsed kui liigirikkuse varamud

•• Eesti loopealsetele ehk kada­kastele karjamaadele ökoloogiliselt sobivate soontaimede hulk küünib 267 liigini, mida on 17% kogu kodumaisest floorast. Veidi alla viiendiku loopealsete taimedest kuulub kaitse alla. Nende hul­gas on ka mitu väga haruldast liiki, näiteks püstkivirik, madal kadakkaer, alpi nur­mi­kas, mägi-kadakkaer jt.

•• Omapärane ja rikkalik on ka loopealsete sammalde ja samb­like floora: loopealsetel kasvab ühtekokku 142 liiki samblaid (28% meie samblaliikidest) ja neist 24 liiki on kantud Eesti puna­sesse raamatusse. Samblikke on loopealsetel registreeritud 263 liiki ehk enam kui vee­rand Eesti samblikuliikidest. Nendegi hulgas on palju haruldasi ja kaitsealuseid liike.

•• Peale Eesti leidub loopealseid veel vaid paiguti Lõuna-Rootsis, Gotlandil ja Ölandil ning Venemaal Peterburi lähistel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare