Eelmisel nädalal Saaremaa läänerannikul hüljeste käekäiku uurimas käinud hülgeuurijad leidsid kinnitust lootusele, et tänu mere jäätumisele on nendel kaitsealustel tänavu oodata head poegimisaastat.

“Vaatamata sellele, et jääolud on veidi kehvemad kui tavapärastel aastatel, on enamik hülgeid ikkagi jää peal,” ütles ühepäevasel uurimisretkel käinud Ivar Jüssi. “Ühtekokku hakkas merejääl silma umbes paarkümmend hallhüljest ja äsjasündinud poega.”

Veel jaanuari keskel polnud erakordselt sooja talve tõttu Läänemerele tekkinud jääkübetki ning see andis põhjust kartustele, et suure tõenäosusega pole meie vetes elavatel hallhüljestel ega ka haruldastel viigritel sel talvel järglasi oodata.

Viigritel läheb hästi

“Praegu võib aga öelda, et esialgu sooja talve algusest tekkinud hirmul pole alust,” tähendas Jüssi. “Jääd on hüljestele poegimiseks ikkagi piisavalt ning nad ei ole sunnitud kogunema poegima laidudele, kus neid tänu tihedalt üksteise lähedal olemisele kipuksid haigused ohustama.”

Ka meie viigritel tõotab tulla järelkasvu poolest hea aasta, sest Liivi laht, kus need haruldased mereloomad poegimas käivad, on veel jääkaane all. Viigrid on soojade talvede suhtes tundlikud, sest saavad erinevalt hallhüljestest poegida ainult merejääle.

Kui jääle sündinud poegade normaalne suremus on arvestuste kohaselt ligemale viis protsenti, siis saartel ja laidudel hukkub haiguste ning merikotkaste ja suurte kajakate rünnakute tõttu kuni kolmkümmend protsenti hülgelapsi. Jääl ja lumekoopas olevatel hülgepoegadel aitab vaenlaste eest varjatuks jääda tihe valge kasukas, mis asendub kuu jooksul tumedama kuuega.

Mullu aprillis korraldatud loenduse andmeil elab Eesti vetes ligikaudu 1400 Läänemeres väljasuremisohus olevat viigerhüljest. Hallhüljeste asurkond on viimastel aastatel kosunud ligemale 2000 loomani.

Hüljeste ja viigrite poegimisaeg algab tavaliselt veebruari teises pooles ning kestab märtsi lõpuni. Pehmed talved ohustavad hüljeste järeltulijaid, sest sirguvad loomad ei oska algul ujuda.