Mereste küsib nimekirja
On avaldatud arvamust, et erastamistoimikute puutumatult nurgas seista laskmisel oli sügav mõte. Vihje sellele, kui palju on toimikuid ja et nagunii ka kümne-kahekümne aastaga ei jõuta neid läbi vaadata, toimis nagu ettepanek, et kui isik on nõus viisakalt maksma, siis võidakse ju tema toimik sellest virnast välja otsida ja asja vaatama hakata. Muidugi võivad need olla kõik alusetud kuulujutud. Nende alusetuse tõestamiseks ei ole lihtsamat teed, kui koostada nimekiri kõigist neist, kelle erastamisavaldused ajavahemikus 1992–1997 positiivselt lahendati, kus oleks näha ka, millal nad avalduse esitasid ja millal said oma maaeralduse kätte. See töö ei ole kuigi vaevarikas, sest nimesid on ju ainult 500. Proua Lokotarile, kes kõik need aastad maareformi saboteerimisele väga lähedal seisis, ei pakuks sellise nimekirja tegemine kindlasti erilist raskust. Kui selgub, et 500 erastajat võeti ette mingis mõistlikus järjekorras, kas näiteks tähestiku või avalduse esitamise järjekorras ja et kõigi nende toimikute läbivaatamine võttis ligikaudu ühesuguse aja, langevad ära kõik kahtlused onupojapoliitikas ja võimalikus altkäemaksuvõtmises.
