Metsamajanduski vajab loodusmetsi

Kui 6. jaanuari Päevalehes võrreldi kaitstava metsa protsenti metsade kogupindalast Põhjamaades ja Eestis, siis jäi lugejale mulje, et meil on metsade kaitsmisega asjad väga halvasti.

Rootslastega võrreldes isegi kuus korda meie kahjuks! Selline vahe tekib, kui jätame arvestamata kõrvutatud riikide geograafilise iseloomu.

Võrreldes samadel laiuskraadidel paiknevate maade olukorda, muutub erinevus sama palju kordi meie kasuks. See ei tähenda, et oleme naabritest paremat metsade kaitsmise poliitikat rakendanud. Meie metsandustegevus püüdis metsi säästa N. Liidu metsade hävitamise katlast ja me saavutasime selle, kuigi suures osas tänu sotsialistliku majanduse stiihiale. Seega võime väita - metsi ei raisatud. Nüüd on küsimus, kuidas uutes tingimustes mitte sattuda naabrite poolt käidud teele?

Säästlikkus on mitteraiskamine

Säästlikkust võib eesti keeles mõista kui mitteraiskamist. Raiskamisest saab rääkida mitte ainult seoses puidu tootmisega. Tihtipeale käime pillavalt ümber millegi muuga. Maa väärtus võib kasvada seal, kus see esialgu ei tundugi nii kõrge olema. Heaks näiteks on Naissaare ümber tekkinud poleemika. Vabamajanduse metseenid näevad saares oma kapitali kasvatamise võimalusi ja Viimsi vald munitsipaalomandile rajatud intensiivse puhkemajandusega loodusparki. Saarest suur osa on kaetud metsaga, kuid puidu tootmise huvi ei näi seal kellelgi olevat, v.a muidugi võimalikud kohalikud elanikud.

EPü emeeritusprofessor Artur Nilson on jõudnud järeldusele, et kui arvestada metsamaad puidu tootjana, siis väärtust omavad ainult paremaid puitusid kasvatavad maad. Hindamine sõltub väga paljudest teguritest, suures osas poliitilistest otsustest.

Jälgides huvi maa- ja omandireformi vastu, võib järeldada, et meie metsamaadel on veel hulk täiendavaid väärtusi puidu tootmise kõrval. Metsade jagamine tulundus-, kaitse- ja hoiumetsadeks on metsamajanduse seisukohalt sobiv ja arusaadav. Kaitstavate loodusobjektide seadus jagab kaitsealad loodusreservaatideks, sihtkaitse- ja piiranguvöönditeks. Keskkonnaministeeriumil lasub ülesanne panna need erinevad lähenemised ühte eesmärki teenima, see tähendab korraldada säästlikku majandamist. Säästlik metsamajandus aga on säästliku majandamise üks tagatisi.

Inimesel on looduses koht

Olev Lillemetsa artiklist saime põhjaliku ülevaate kaitserezhiimidest ja nende vajadusest, kuid selgitamist vajab kaitsealade süsteem ja seadusandja poolt neile pandud ülesanded. Lahemaa Rahvuspark on loodud Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja pärandkultuurmaastike kaitseks. Kuidas saab täita neid ülesandeid, kui väidame, et rahvuspark peaks olema metsa kui loodusliku ökosüsteemi kaitseala ja loodusmetsast ei tohi midagi ära viia! Kui räägime looduse tasakaalust, siis seda ilma inimeseta ei oska ma kuidagi ette kujutada.

Inimesel on oma erilisuse tõttu vastutus liikide eest, kuid tal on ka koht looduses. On avaldatud arvamust, et ruutkilomeeter looduslikus seisundis metsa suudab ära toita kuni kolm inimest ja märgatavaid muutusi kooslustes ei toimu. Võib eeldada, et vähene inimtegevus (jaht, kalapüük, seente ja marjade korjamine, ehitus ning küttepuude hankimine) mitmekesistavad loodust, mitte ei vähenda mitmekesisust. Põhjamaade Lapi kaitsealadel on kohalikud elanikud kõige enam seadusega kaitstud ja neile on loodud tingimused tavapäraseks tegevuseks.

Rahvuspargi territooriumist neli protsenti täieliku kaitse all olevate metsade jaoks on muidugi vähe, kuid arvestades sinna juurde sihtkaitsevööndid, mida majandatakse eesmärgiga kujundada loodusmets, peaks kaitstud pind kasvama teist samapalju ja see peaks juba võimaldama täita seadusega rahvuspargile pandud ülesandeid. Arvestades meie rahvusparkide kogupindala ja taotlusi sealsete metsade majandamisest kõrvale jätmiseks, paneme ohtu kõik ülejäänud metsad, mille jaoks kompenseerivaid loodusmetsaalasid üldse ei jääks. Peame endale selgeks tegema, et loodust saame kaitsta ikkagi ainult niipalju, kui suudame majanduslikult kanda.

Tulu korvaku kulud

Arusaadavalt püsib oht, et jätkuvas majanduslikus kitsikuses kasvab metsade majandamise intensiivsus. Nõukogudeaegne ebamajanduslikkus ja metsameeste alalhoidlikkus on loonud Eestis olukorra, kus Euroopa mõttes loodusliku mitmekesisusega ei ole probleemi. Uus majanduslik olukord on hoopis teine. Suur osa metsadest saab jälle erastatud, riigimetsade majandamise intensiivsus on juba kasvanud. Selge on see, et mitmekesisusel tuleb taanduda kõikvõimsa majanduse ees. Nüüd on meil võimalus näidata oma tarkust ühiskondliku kokkuleppe saavutamisel. Esmalt määratleme piiri, milleni võime taganeda ja seejärel püstitame eesmärgi edaspidiseks. Kokkulepe saavutatakse seal, kus täna mitmekesisuse arvelt tehtud mööndustest saadud tulu majanduses korvab edaspidiste eesmärkide saavutamiseks tehtavad kulutused.

Kui looduslähedane metsamajandus ja looduslik mitmekesisus põhinevad suhteliselt üldistele seadustele nagu metsaseadus, säästva arengu seadus ja ratifitseeritud konventsioonid, siis kaitsealade metsade majandamine on otseselt tulenev kaitstavate loodusobjektide seadusest ja arvatavasti lähemal ajal jõustuvast keskkonnakaitse järelevalve seadusest. Kaitsealad jaotuvad veel omakorda, kuid kõige laiemas mõttes on nad siiski ökosüsteemide kaitseks.

Reservaate peab jätkuma kõikjale

Metsi kaitstes peame arvestama nende pideva arenguga, ja selleks, et suurelt osalt inimtekkelisi metsakooslusi säilitada, tuleb neid edasi majandada, s.t luua uusi. Jättes suured alad looduslikku seisundisse, vaesustame keskkonda, sest inimtekkelised kooslused puuduvad. Nagu teada, vajavad viimased eksisteerimiseks kompensatsioonialasid, milleks on looduskeskkond oma mitmekesisusega. Küsimus ei ole niipalju selles, kuidas majandada reservaate ja mittemajandatavaid sihtkaitsevööndeid, vaid kui palju neid peab kaitsealal olema ja kui palju peaks väljaspool kaitsealasid asuvast metsast olema majandustegevusest välja arvatud selleks, et meie looduslik mitmekesisus ei väheneks. Kasutades võimaliku reservaatide pinna ainult kaitsealadele, loome ohtliku olukorra väljaspool kaitsealasid.

Miks võtta täna raieküps puistu reservaadina majandamisest välja, kui samas oleks võimalik teha valik hiljuti põlenud metsaosa kasuks? Miks võtta aastasadu hiiena ja hiljem karja- ning heinamaana kasutatud tammik reservaadiks eesmärgiga saada sellest paarisaja aasta pärast looduslik salumets, kui sama ajaga võib inimese poolt vähem mõjutatud salumetsaga saavutada sama tulemuse. Vana tammiku valiku puhul oleme kaotanud väärtusliku poolloodusliku koosluse ja kultuuripärandi.

Sihtkaitsevööndites on oluline välja selgitada, millise osa puidust ja millal peaksime metsa jätma. Arvestades erinevaid seisukohti, siis 5-30 protsenti väärtuslikku puitu võiks siiski metsast ära võtta, nii et mitmekesisusele ei tehtaks märkimisväärset kahju. Kui meie naabrid on alustanud liikumist "rikas mets", siis meie oludes võiks selleks olla "rikka metsa säilitamine".

Põhjamaad on otsustanud majandustegevusest kõrvale jätta viis protsenti oma metsadest. Põhjas ja mägedes kasvavad metsad, mille tootlikkus on väga madal, arvestatav raiering meie omast üle kahe korra pikem, teedevõrk peaaegu puudub. Oma metsandusele hea maine saamiseks on kasulik väheproduktiivsele osale kaitseala silt külge riputada ja ongi tagatud lõunapoolsetest metsadest saadud puidu rohelise sildi all müümine. Eestis ei ole võimalik sellist poliitikat rakendada. Meie ei pea erametsamaid riigile tagasi ostma, et siis mitmekesisusele vajalikku panust teha. Riigimetsamaid on piisavalt ja tänaseks kompenseeritud võõrandatud metsamaad sobivad selleks samuti. Oluline on määratleda vajalike loodusmetsade protsent. Rahvusliku loodusliku mitmekesisuse programmi raames loovad riigimetskonnad eelduse üleriigilise kompensatsioonivõrgustiku tekkimiseks, mida veidi kohendades on võimalik Euroopale pakkuda kui kõige eesrindlikumat.

Kulutades kogu oma keskkonnakaitse potentsiaali kaitsealade loomisele ja loobudes meie oludele vastavate iseärasuste esiletoomisest, võime tekitada tõsist kahju kogu Eesti loodusele, sest metsameeste näol on olemas suur hulk tõelisi loodusehoidjaid, kelle jaoks puutumatu loodus on samuti rahvuslik rikkus.

ANTS VARBLANE