Metsasammal peidab sadu keelt alla viivaid seeneliike

Jutud külluslikust seeneaastast on pealinna lähiümbruse metsades otsekui seenehulluse valla päästnud, näiteks Soodla kandi metsad on radasid täis sõtkutud.

Kogenud seenetundja Veiko Kastanje räägib, et kui Eesti looduses kasvab ligikaudu neli tuhat seeneliiki, siis süüa kõlbab neist vaid umbes neljasadat. Selliseid, mida kannatab aga kupatamata otse pannile visata, on veel vähem. Kastanjele, kes metsas liikudes aina arusaamatuid ladinakeelseid nimetusi ette ja taha vuristab, kui aga mingit seent näeb, ei ole nende leidmine mingi probleem.

Esimesena leiab ta pihkase liimiku,  mis oma hallika ja ligase välimuse tõttu ei kutsu sugugi korjama. Siiski olevat tegu väga hea seenega, mida sobib kohe võiga praadida. Siis turritab rohelise sambla seest välja üks beežikas kitsemampli kübar. Koolitarkuse põhjal jätaks selle korjamata, sest seene jala ümber on kärbseseenele osutav ilus krae. Aga võta näpust – sedagi on hea praetult hamba alla pista.

Ja riburada tulevad veel harilikud murumunad, noored soomustindikud ja metsšampinjonid. “Praetult on need väga hõrgud,” kiidab Kastanje.

Samal ajal soovitab ta metsšampinjonidega ettevaatlik olla, sest need sarnanevad mürgiste valgete kärbseseentega. “šampinjoni tunneb ära meeldiva lõhna ja roosakate või hallikate eoslehekeste poolest, kärbseseenel on need valged,” selgitab seenetark, soovitades üldse kõiki seeni, mille äratundmises vähegi kaheldakse, mitte korvi pista.

Otse pannile

Pärast pikka kondamist trobikonnale safransirmikutele sattudes löövad Kastanje silmad särama. Nendest kui samuti otse pannile pandavatest söögiseentest räägib ta ülivõrdes.

“Enne praadimist munas leotatud ja jahus paneeritud sirmikud viivad keele alla, maitseb nagu värske šnitsel,” ülistab ta keelt limpsates.

Samal ajal toob Kastanje välja tõsiasja, et seened on tegelikult väga väheväärtuslik toit. Heal juhul omastab organism nendest vaid paar protsenti – ülejäänu tuleb niisama targalt kehast välja, kui on sisse läinud. See kehtib ka meie ühe armastatuma panniseene, hariliku kukeseene kohta.

“Sisuliselt on tegu nagu nätsu närimisega,” märgib ta. Nii et ega muud peale maitseelamuse ja muheda hambaaluse krõmpsumise seened pakugi.