Metsauudised metsast välja
— Kuidas selle filmini jõudsid?
— See film on minu vanaisast ja samal ajal ka põtrade peibutamisest – loomadega suhtlemisest. Esimest korda puutusin teemaga kokku 10 aastat tagasi, kui hakkasime vanaisaga koos sellist pulli tegema: läksime metsa või luha peale ja matkisime põtrade häält. Sedaviisi püüdsime kontakti luua ja neid enda juurde kutsuda. Esimesed kogemused jätsid minu sisse tugeva emotsiooni, mis on kogu aeg kasvanud ja arenenud. Lõpuks mul oligi põhimõtteliselt kohustus film valmis teha. Mina olen ju ainuke inimene, kes suudab jäädvustada seda kergelt müstilist kogemust, mida ma koos vanaisaga olen seal luhtade peal ja metsades tundnud.
— Mingil hetkel astusid siis lihtsalt osaleja kohalt vaatleja kohale?
— Jah, ühel hetkel astusin kõrvale. Muidu olid meie mõlema silmad suunatud põtradele. Üksteist pildistasime ka, aga väga harva. Rohkem pildistas vanaisa mind. Tahtis mind jäädvustada, et küll kunagi vanemana on hea vaadata, kuidas kunagi noor olid. Mina sel ajal ei osanud veel seda hinnata. Nüüd, kui mul endal on väike poolteiseaastane poeg, olen hakanud mõtlema, et järjepidevust on vaja: peame üksteist jäädvustama, et teaksime, kust me tuleme ja kes on meie esivanemad. Et oleks iseennast kergem üles leida. Sellepärast sai filmgi tehtud.
— Oled öelnud, et tegid nii noores eas ära oma elu kõige tähtsama filmi. On see tõsi?
— Kõige tähtsama jah. Mõni on öelnud, et kõige parema, aga mitte kõige parema, vaid kõige tähtsama. Ma ei kujuta ette, mis asi võiks veel tähtsam olla kui oma esivanemate jäädvustamine. Korjasin üles teatud loodusesse suhtumise, teatud seisundi, mis ei kao.
— Ja selle suhtumise edasiandmine ongi filmi laiem väärtus?
— Jah... Toon nüüd ise ühe kõrvalteema sisse... Üks ajakirjanik tõi ka paralleeli, et mitte „Vanamees ja meri”, vaid „Vanamees ja põder”. Iseenesest teema hästi laias laastus on sama. Olin üllatunud, kui lugesin „Vanamehe ja mere” saateteksti. Seal oli öeldud, et seda teost pidas Hemingway oma elu kõige olulisemaks ning see käsitles samuti vana mehe ja looduse suhet. Sealt leidis ta midagi eriti universaalset, mis puudutas olemise tuuma – kuigi raamat on tal kõige õhem, on see justkui auväärsemaid. Mingisugune missioonitunne või austus vanemate ees... Mu vanaisa on juba 77-aastane, tervis enam paremaks ei lähe. Igal aastal on järjest raskem luhtades ja metsades ringi kolada. Põtrade tagaajamiseks peab hästi palju kõndima ja nädalaid metsas elama. See on kurnav ja võib-olla poleks sel aastal enam filmi teha saanud. Tundsin, et pean selle nüüd ära tegema, kuigi oleks võinud veel seedida. Pidin ennast pingutama ja teksti kirjutama. Mul polnud teksti kirjutamisega mingit kogemust. Pidin ennast sundima ja otsima võimalust, kuidas idee välja tuua.
— Filmitutvustuses on mitmes kohas kirjas, et šamaanide hulgas on põder popp loom – äkki avad tausta?
— Indiaanlastel on ta väeloom ja tootemloom, omamoodi kaitseingel. Igal inimesel on oma väeloomad, aga me ei tea neid tihtipeale. Põhiline on see, et inimene on loomaga tihedalt seotud. Inimene ise on ka mingist otsast loom, pluss see väike osa, mis ta loomast kõrgemale viib. Ja on ka küsimus, kust läheb inimese ja looma vaheline piir ja kus nad ühtivad ja kas inimesel on võimalik ennast loomaks kehastada. Kõik need müstilised libahundiks käimised– tõmbad naha ülle ja muutud hundiks. Tajusin ise soovi loomaks muutuda, heas mõttes loomaks. Minna looma mõttemaailma ja käitumisse nii sisse, et lõpuks kaob vahe ära. Loom ei võta sind enam kui inimest, vaid kui looma. Sa astud samas rütmis, hingad samas rütmis, teed samasuguseid hääli ja ime sünnib, loom ei karda sind...
— Riho Västrik ütles, et sinu põlvkonnas oled sina ainus loodusfilmiga tegeleja Eestis. Miks see nii on?
— Päris nii ei ole. Ma tean vähemalt ühte tüdrukut, kes on teinud. Ma ei tea, kas ta ka praegu aktiivselt sellega tegeleb. Aga ega neid eriti ole jah... Ma ei oskagi öelda, miks see nii on. Arvan, et see on igal pool maailmas nii. See on nii ääreala žanr. On väga suur juhus, kui filmitegemisega satub kokku inimene, kes tunneb looduse vastu huvi, kellel peavad olema eeldused olla väga hea jahimees näiteks...
— Aga loodusfotograafe on ju nii palju?
— Neid on palju. Film ei ole sellepärast nii populaarne, et seda on keerulisem teha ja on kallim. Film nõuab rohkem eelteadmisi, organiseerimist ja raha. Kõik on vähemalt topelt kallim või isegi 10 korda kallim. Kui loodusfoto objektiiv maksab 50 000 krooni, siis loodusfilmi oma 500 000, profitasemel vähemalt. Fotos teed ühe klõpsu ja sul on teos olemas. Saad lihtsamalt seda kodus vaadata, panna seina peale, saata konkursile. Filmi üks kaader ei oma mingit väärtust, sellel peavad ümber olema stseenid, episoodid, see peab muutuma tervikteoseks. Selleni jõudmine on väga suur töö. „Vanameest ja põtra” tegin üheksa kuud, pidevalt oli mingi etapp käsil. Seda pole võimalik heal tasemel päevatöö kõrvalt teha. See peab olema su amet. Eks filmikooli õppima minejat on sinna meelitanud suured mängufilmid ja glamuur. Niisugune pilt, et filmitegija on see, kellel on barett peas ja sigaret käes, lisaks punane vaip. On ka neid, kes on vähe metsa poole ja kellele meeldib dokumentaalfilm. Siis on mingi hulk, kes on ka loodusest huvitatud, sest loodusfilmid on iseenesest väga huvitavad. Ei saa öelda, et sellepärast ei tule noori peale, et see igav oleks. Peavad lihtsalt olema mingid iseloomuomadused – rutiinitaluvus näiteks. Tingimused on kesised ja askeetlikud – pead sööma kuiva leiba ja kiirnuudleid, hommikul märjad sokid jalga panema... See ei ole pearaskus, aga pead olema selline tüüp, kes viitsib ega ole pirtsakas, ära hellitatud. Minul on vedanud, sest olen väiksest peale vanaisa kõrval metsas käinud. Tema pildistas palju ja tee filmini on niimoodi loomulikult läinud. Järjest rohkem hakkasin tundma, et mulle see sobib. Filmikaamera tundub õige vahend looduse jäädvustamiseks.
— Kui võtta loodusfilmid, siis „tavaline inimene” on näinud National Geographicut ja „Pingviinide marssi”. Mida lisaks neile loodusfilmi kohta tähele peaks panema?
— Kindlasti peaks tähele panema Eesti loodusfilme, eriti Rein Marani omi. Marani filmid on maailma mastaabis väga ainulaadsed. Film ei ole lihtsalt ühest subjektist või looma käitumisest, vaid seal on kultuuriline taust, mitu tasandit. Millist rolli mängib see loom või lind meie kultuuris. Arvan, et film on universaalne nähtus. Loodusfilmi võib vabalt võrrelda mängufilmiga. Film iseenesest peab olema kunstiteos. Mitte et loodusfilm näitab lihtsalt, kuidas mingi loom sinna-tänna kõnnib. Kahjuks suurte kommertskanalite nagu National Geographic loodusfilmidel neid muid tasandeid ei ole. Väiksematel tegijatel nagu meil siin Eestis ei ole nii suurt raha mängus ja tänu sellele võime ennast vabamalt väljendada. „Vanamees ja põder” võib televaatajale olla maruigav. Mingid pikad kaadrid ja imelik muusika, teksti ei ole, keegi midagi ei seleta, midagi ei saa aru. See ongi meie inimene, et kui ei seleta, siis ei saa midagi aru ja läheb pabinasse ka veel. Mina ei taha vaatajat lolliks teha talle kõike ära seletades, tahan jätta talle oma mõtlemisruumi.
— Mõtlemine teatavasti on väsitav...
— Väsitav ja äärmiselt keeruline tegevus. Parem on, kui inimesed ei mõtle, siis nad on ohutumad. Mõtlevad inimesed on maru ohtlikud, sa ei tea ju kunagi, mis ta välja võib mõelda. Mõtlemist ei tohi propageerida. Seoses mõtlemisega – arvan, et mu film võitis sellepärast, et see oli teistsugune, mingi vabadus oli seal sees. Inimesi ajab juba iiveldama, et tee Aafrikast või Siberi taigast, ikka on film sama stambi järgi tehtud.
— Mis järgmiseks teed?
— Mul ei ole praegu konkreetseid plaane. Mõtlen veel.
— Jääd loodusfilmi peale pidama?
— Ei pane piire ette, dokumentaalfilm meeldib mulle väga. Mängufilmi tegijana ma ennast ei tunne. Loodusfilmi tahaks küll edasi teha, tunneksin ennast vajalikuna, kui suudaksin neid edasi teha. See on väga tähtis töö, missioon isegi. Ja väga huvitav. Minu filmi suhtes on järsku huvi tekkinud, inimestele meeldib, eestlasele meeldib see porine, udune, müstiline. Mõni ütleb, et on jube naiivne, aga sisemine vajadus selle järele on ikka olemas. Ugrimugri nõiavärk. Needsamad loomad, keda sa näed autoaknast või hommikul karjamaa peal, vaimustavad inimesi. Kunagi ei tea, millal need loomad ära kaovad. 30 aastat tagasi oli Eestis täielik põdrauputus, 1990-ndate alguses ja keskpaigas oli juba jälgi pea võimatu leida. Võimatu on ennustada. Tuua loodust inimesele lähedale on ju ka oluline missioon. Kui kogu aeg metsas ei käi, siis kaovad ära mingid tundlad, mis on sinu sees olemas. Aga need tuleb aktiveerida. Tore, kui ühiskonnas on mõni inimene, kellel on aega metsas käia ja tuua aeg-ajalt sealt metsauudiseid.
Kes ta on?
Joosep Matjus
•• Sündinud 1984. aasta 14. juunil
•• Õppinud Elva gümnaasiumis ja Otepää spordikoolis, peda filmi ja video õppetooli bakalaureuseõppes
•• Praegu õpib Balti filmi- ja meediakooli magistrantuuris operaatoriks Filmograafia „Suvine dokumentaal”
•• Loodusfilm metskitsedest, kelle jaoks on saabunud aasta kõige olulisem periood: pulmaaeg. Võitis IV Matsalu rahvusvahelisel loodusfilmide festivalil Matsalu rahvuspargi eriauhinna. „Uuestisünd”
•• Loodusfilm palavikust, krampidest ja tasakaaluhäiretest, mille all kannatab emake Loodus, kui teeb läbi järjekordset uuestisündi – saab kevadeks.
•• Matsalu loodusfilmide festivali eriauhind
•• Põhjamaade filmifestivali 1. koht „Vanamees ja põder”
•• Matjuse film. Filmimehel ja tema 30 aastat põtrade hingeelu uurinud vanaisal avaneb võimalus pääseda võimsatele, kuid inimpelglikele metsloomadele väga lähedale ja rääkida nendega „põtrade keelt”.
•• Sai Venemaal Baikali filmifestivalil parima dokumentaalfilmi auhinna
•• Võitis Matsalu loodusfilmide festivali grand prix
