Metskurvits ruigab armulennul

Soojadel ja sombustel kevadõhtutel armastab metskurvitsaisand ringi tuisata mööda metsasihte ja välusid. Ehkki juba märtsi lõpus või aprilli alguses soojalt maalt tagasi jõudnud, alustab ta mängulennuga alles suurte soojade tulekul. Just siis tõstab nimetu kärsitus ta tiibadele ja sõlmib keelepaelad valla.

Vaheldumisi krooksudes ja vilistades sooritab kurvitsaisand oma järjekordset armupartull-lendu. üks lend kestab oma paarkümmend minutit. õhtu jooksul jõuab metskurvits teha 2-4 lendu. Iga lennu ajal üritab isakurvits kontrollida daamidele meelepäraseid paiku. Viimastele meeldivad sihid ja metsavälud. Seal, kus muld on kobe ja kus leidub piisavalt vihmausse.

Ent vihmaussid pole praegustel kevadõhtutel neile peamised. Ka neil veri keeb ja igaüks neist ootab oma unistuste printsi tumedat siluetti õhtutaevas.

Kuuldes läheneva peiu krooksumist, vilistab neiu vastu. Midagi sedasi: "Psee-vit". Uljale lendurile sellest piisab.

Peagi tatsab ta tiivad ripakil ja saba lehvikuna püsti ümber daami, ise samal ajal haledalt piiksudes. Sabaotsa lumivalged laigud löövad hämaruses indleja pea ümber kummalise helenduva loori. Mõne aja pärast läheb lapselik piiksumine - "ära mind ometi karda" - üle erutatud kokutamiseks. "Gog-gog-gog - tahan sind."

Veel veidi ja emand on võidetud. See tähendab, et laskub partneri ette kõhuli. Tiibadega tasakaalu hoides hüppab kavaler talle põlvili selga, haarab nokaga kuklast ja...

Juba järgmisel hommikul muneb emand mõnda tagasihoidlikku pinnaselohku oma esimese muna. Kolmest viie päevani see ühendus kestabki. Siis on kõik läbi ja isakurvits tõuseb uuele armulennule, jättes kaasa ühes järeltuleva põlvkonnaga üksi.

Pesal konutavat emakurvitsat on ta suurepärase kaitsevärvuse tõttu raske märgata. Pojadki kannavad algusest peale kaela.

Isand aga sööstab puulatvade kohal lennates uuele armuringile. Kunagi ei tea, millise kurvi või põõsa taga uus armastus parajasti vihmausse nosib. Sedasi paaritub üksainus isakurvits kevadõhtute ja -hommikute soojas hämus järjepanu kümnete emandatega.

Vaba oma valikus on ka emakurvits. õige pea, juba juunis laseb ta mõnel uuel kavaleril end pehmeks mängida. Ja kõik algab uuesti.

Pea külgedel istuvate silmadega ja pikanokaline, on metskurvits üsna kummaline lind. Märksa paremini kui enda ette, näeb ta hoopis selja taha. Vanal ajal arvati, et metskurvits imeb toiduks "maa mahla". Veelgi enam, tänu "mudaimemisele" võivat metskurvitsad isegi Eestis ületalve elada.

Tegelikult huvitavad metskurvitsat maamahlast märksa enam vihmaussid. Sügisestel karjamaadel võib märgata siin-seal lehmakooke, millel tillukesed tumedad augud sees. Need on kurvitsa nokajäljed.

Just karjamaad, kus rohkesti lehmakooke, tõmbavad metskurvitsat pimedatel augustiöödel. Vahetult enne lõunamaale naasmist.

PEETER ERNITS